Hidayet Türkoglu oli juba 2001. aastal Türgi koondise üks liidreid, näiteks poolfinaalis Saksamaaga panustas ta võitu 23 punkti, 11 lauapalli ja 8 korvisöötu.Foto: Reuters / Scanpix
Ville Arike, Riia 11. september 2015 07:00
Ville Arike meenutab Eesti korvpalli värvikaid palasid 1993. ja 2001. aasta EM-turniiridelt.

Eesti korvpallikoondis osaleb pärast taasiseseisvumist kolmandat korda EM-finaalturniiril. Siinkirjutajal on ainsa Maarjamaa ajakirjanikuna olnud võimalus neile kõigile kohapeal kaasa elada, eredamad hetked jäävad kauaks mällu.

2001. aastal peeti finaalturniir Türgis. Eesti koondise teekond lõppes küll kolme päeva ja alagrupimängudega, kuid paljud sulemehed viibisid sealmail turniiri lõpuni. Maailmajao kaheksa paremat meeskonda kolisid otsustavateks mängudeks Antalyast ja Ankarast Istanbuli.

Medalimängud peeti 12 000 huvilist mahutavas Abdi Ipekci hallis ning seal kogetud atmosfääri pole ma kohanud varem ega hiljem. Ehkki praegused Riias peetud Balti riikide omavahelised mängud pole jäänud õieti alla. Kuid türklased näitasid, kuidas vastaste elu saab põrguks muuta.

Rahvas oli seal lõunamaale kohaselt niigi lärmakas, kuid mitmekordselt keeras vunki juurde turniiriks tehtud korvpallilaul. Seda mängiti mängusaalides iga mängu alla, vahele ja peale kümneid kordi. See oli tõeliselt hea, rütmikas, tõmbas rahva käima ja kaasa laulma. Ning põhiline – detsibellid keerati põhja, tümps läbistas sõna otseses mõttes iga su raku.

Polnud vaja imestada, et türklased mängisid äärmise hingestatusega, alistasid veerandfinaalis pärast 16 punktiga kaotatud poolaega lisaajal Horvaatia, poolfinaalis samuti lisaajal (!) Dirk Nowitzki hiilgeaja Saksamaa ja jõudsid välja finaali, kus kaotasid tol aastal ülivõimsale Jugoslaaviale 69:78. Et omad püsisid lõpuni mängus, sai nautida tõelist korvpallipidu.