Kristjan Kangur ühte kaptenikohust täitmas.Foto: Aldo Luud
Viljar Voog, Riia 10. september 2015 15:24
Eesti korvpallikoondis pakkus eile oma poolehoidjatele võimsa elamuse, kui oli veel minut enne matši lõppu juhtimas legendaarse Leedu vastu. Lõpuks kaotati – võimalus võidukorv visata läks nihu ja leedukate liider Jonas Maciulis sopsas 2,4 sekundit enne lõppu hullu viske, mille takistamiseks polnud meie meestel mingit võimalust.

Tänaseks ehk juba mõistetakse, kui suur saavutus oli Leeduga viimaste sekunditeni võidelda - viimati suudeti seda 21 aastat tagasi, kui Kalevi hallis samuti kahe silmaga kaotati. Vahetu mängujärgne emotsioon oli loomulikult pettumus, ent sellest hoolimata leidsid peaaegu kõik mängijad endas piisavalt jaksu ja kohusetunnet, et jagada matši kohta kommentaare.

Peaaegu kõik. Kristjan Kangur on terve EM-finaalturniiri suhtunud Riiga kohale sõitnud ajakirjanikesse kui tüütutesse putukatesse, kes koondise ümber tiirlevad, ning kuigi mees on alati intervjuusid andnud, on ta tõredad vastused piirdunud sisutute lihtlausetega, kui mitte sootuks kolme sõnaga.

Mis Kanguriga täpselt lahti on, võib ainult oletada. Kas ta pole rahul meedia käitumisega või häirib teda enda mänguvorm – esimese nelja mänguga on Kangur toonud keskmiselt seitse punkti, noppinud kaks lauapalli, andnud ühe resultatiivse söödu ja teinud 2,3 pallikaotust?

Ükskõik millise teise koondislase puhul poleks porisemine nõnda oluline – lõpuks on intervjuude andmine iga mängija enda otsustada ja kuigi rahvusvaheline korvpalliliit seda soovitab, võivad mehed ka tuimalt ootavatest ajakirjanikest mööda kõndida. Aga Kangur ei ole lihtmängija, vaid rahvusmeeskonna kapten!

Korvpallis ei käi asjad sam moodi kui vutis-hokis, kus kaptenirolliga kaasneb selge märge mänguvormil, ent see ei muuda ameti sisu. Kapten olla ei ole ainult au, vaid ka kohustus ja tööülesanded ei piirdu mängueelse kätlemise ning –järgse protokolli allkirjastamisega.

Ragnar Klavan, nagu enne teda Raio Piiroja, ja ka võrkpallikoondislane Kert Toobal mõistavad, et kaptenirolliga kaasneb ka vastutus olla meeskonna nägu, kes kõneleb kogu pundi eest. Olgu kogu koondise või nende enda personaalne esitus kui niru tahes, tulevad nad alati sirgel seljal kaamerate ette, et anda selgitus, mis väljakul juhtus. Ilmselt on neilgi meestel olnud hetki, mil kellegi pead himustavate ajakirjanike küsimustele vastamine on viimane asi, mida nad teha soovinuks, ent see on kohustus, millega nad kaptenirolli vastu võttes leppisid.

Loodetavasti leiab Kangur täna õhtul Läti vastu üles endale meelepärase vormi, korraldab korraliku viskekontserdi ja jääb lõpuks oma esitusega rahule. Aga isegi kui nii ei lähe, isegi kui Eesti koondis kaotab ja ei pääse Prantsusmaale play-offi, ehk mõistab mees, et on aeg jonnimine lõpetada ja käituda kaptenile vastavalt ja väärikalt. Et Eesti korvpallikoondist jäädaks tänavuselt EMilt mäletama Ukraina ja Leedu vastu näidatud uhkete soorituste ja mitte esimeste kaotuste ja morni näo järgi.