Foto: ALAR TRUU
Silja Ratt, reporter 9. september 2015 18:46
Eestlaste suhtumine teistesse rahvustesse on üldjuhul skeptiline. Pagulasteema on maarjamaalaste seas aga tõelise paranoia tekitanud. Tavaliselt arad eestlased ei pelga tänaval suvalisele inimesele ligi astuda ja teda mustanahalisega suhtlemise pärast hurjutada.

Mul on tuttav, kel oli külas tumedanahaline sõber Ameerikast. Sõber viibis siin kolm nädalat. Selle aja jooksul astuti mu tuttavale kaks korda tänaval ligi ja uuriti, mis värk selle black guy'ga on. Et miks ta siin on ja ega ta ometi pagulane ole?

Iga mustanahaline ei ole ohtlik ja ülbe usuäärmuslasest majanduspagulane. Mõni tumedama nahatooniga inimene on hoopis kellegi külaline, välistudeng või juba aastaid siin elanud Eesti kodanik. Me ei saa inimesi tänaval nende teisest rassist sõbra pärast tülitada. Eestlastel on pagulaste ees hirm, aga suhtudes kõikidesse mustanahalistesse nagu pidalitõbistesse, kasvab see hirm vaid suuremaks.

Kas tahame, et Eestist saaks suletud riik, kuhu pole oodatud ükski välismaalane? Tallinnas on üsna palju vahetusüliõpilasi. Nad on siia tulnud teisest riigist, et meie koolis õppida ja kogemusi saada. Milline mulje neile jääb, kui kõik neile nahatooni pärast kahtlustavalt järele vaatavad?

Eestlaste häda ongi selles, et suures hirmus kiputakse kõike üldistama. Halastamatu kriitika saab osaks neilegi inimestele, kellel peale nahatooni pagulastega midagi ühist pole.