Kommentaar

Toomas Alatalu | Kelle probleem on põgenikud? (76)

Toomas Alatalu, vaatleja, 9. september 2015, 18:46
Foto: YANNIS BEHRAKIS
Ilmselt on see seotud viimastel aastatel käinud Ungari poliitika materdamisega, et kuigi Budapest on praegugi põgenikeprotsessi keskmes, pole keegi meelde tuletanud Ungari kogu Euroopat ja maailma mõjutanud põgenikepoliitikat augustis-septembris 1989.

Toona olid põgenikeks idasakslased, kes perestroika poliitikaga alanud muutuste lainel võtsid tuhandete kaupa viisa Poolasse, Tšehhoslovakkiasse ja Ungarisse, et siseneda hoopiski sealsetesse Lääne-Saksamaa saatkondadesse ja konsulaatidesse, kuhu jäid ootama luba sõiduks Austriasse, tegelikult Lääne-Saksamaale.

 

Samal teemal

Ungari Berliini müüri lammutamas

Sotsialismileeri kõige edumeelsem valitsus oli toona Ungaris ja pärast esimesi julgustükke (19. augustil oli Austria piiri ääres poliitiline piknik, kus sealne debateerija Otto von Habsburg sai n-ö kohalikult Gorbatšovilt Imre Poszgaylt loa võtta kõik oma autoga saabunud 900 piknikupidajat endaga vabasse maailma kaasa) teatati 10. septembri õhtul raudse eesriide sümboli okastraadi mahavõtmisest ja läänepiiri avamisest. Tegelikult avati kogu sotsialismileeri piir.

Prahast, Varssavist ja Budapestist läksid neil päevil teel erirongid, mis – peatusi tegemata – vedasid läände kõik saatkondadesse varjunud ossid. Just idasakslaste erakordne surve ja Ungari juhtkonna julgus tõidki kaasa Berliini müüri ja sotsialismileeri põrmu varisemise.
Saksamaa toonane kantsler Helmuth Kohl tõdes hiljem, et just Ungari võttis välja esimese kivi Berliini müürist. Kes on Berliinis Bundestagi hoonet takseerinud, teab, et selle ühe nurga sisse on müüritud kivi, mille tekst tunnistab seda madjarite panust Saksamaa ajalukku.

26 aastat hiljem on põgenikega seotud sündmuste keskmes taas Budapest, kust minnakse läbi Austria Saksamaale ja nagu toona, nii ka nüüd tahavad kõik, sedapuhku Budapesti raudtee- ja bussijaama kogunenud, jõuda just Saksamaale. Ungarisse aga siseneti mitte põhjast, vaid murti jõuga sisse lõunast ja need on moslemid, kes pärinevad Afganistanist, Iraagist, Süüriast, sekka Türgi kurde ja palestiinlasigi.

Tulijad on mitme USA ja tema liitlaste alustatud ja siiani jätkuvate sõjaliste konfliktide ohvrid. Samas on nende tulek küllalt mõtlemapanev ja ettevaatlikkusele üles kutsuv. Nimelt käib verine sõjategevus Afganistanis–Iraagis–Süürias juba vastavalt 14,12 ja 4 aastat ning on see toob põgenikke kogu aeg juurde. Nende ümberasumine laagritest Euroopasse on käinud pidevalt, ent piisas Euroopa Liidu juunikuistest tipptaseme otsustest kõik selle aja põgenikud vastu võtta, kui viimaste arv kiirelt mitmekordistus. Eriti hämmastav on see, et n-ö käigult tekkis ka täiesti uus Euroopasse sisenemise koht ja marsruut.

Senine ettekujutus – pigem on laevaomanikud need, kes organiseerivad ja toovad abituid põgenikke Euroopasse, asendus järsult uue pildiga – pagulased marsivad gruppide-kolonnidena enesekindlalt mööda maismaad, neid juhivad ei tea kust välja ilmunud enesekindlad liidrid ja ilmne on kolonnide liikumise kooskõlastatus.

Selge see, et Brüsseliga vimma ajavad Türgi ja Kreeka lasid kolonnid kergelt läbi ja nood suundusid Makedoonia piirile, kus esialgne viisakus asendus ruttu piiri jõuga ületamisega, seejärel läbiti mängleva kergusega Serbia territoorium ja jõutigi ELi ehk siis Ungari piirile, mis võeti mõne aja pärast tormijooksuga. Paratamatult jääb mulje, et kusagil oli välja mõeldud parim plaan Euroopasse sisenemiseks ja see toimis. ELi juhtide kaasabil, kui silmas pidada ootamatult kõlanud Saksamaa ametlikku lubadust võtta vastu 800 000 migranti. Pärast seda pole enam keegi olnud võimeline seda hästiorganiseeritud massi peatama.

Hea seegi, et peaaegu kõik tahavad minna Saksamaale (eelmise nädala lõpul 17 000 Austriasse jõudnust olla vaid 90 perekonda avaldanud soovi jääda sinna) ja Berliin on sellega nõus, kuigi mitte täielikult, sest soovitakse teistegi riikide solidaarset panustamist.
Kuidas küll ainult Saksamaale minna soovijaid nüüd teiste maade kasuks ümber veenma hakatakse, näitab aeg. Ungari peaminister Viktor Orban, kes esindab seda parteid, mis 1989. aastal aitas Saksamaal taasühineda, ütleb nüüd põgenikelaine kohta karmilt, et see on Saksamaa probleem.

Selge see, et viimasel on töökäsi vaja ja suur arv tööturule tulijaid on kergenduseks tööandjaile, ent miks peaksid sakslaste suure idee eest teised ja eriti väikeriigid oma ühiskondade lõhkumisega maksma?

 

Eesti võim rääkigu rahvaga

Kantsler Angela Merkel on kindel, et toimuv tähendab Saksamaa muutumist, ent pole raske ette kujutada, et 80 miljoni elanikuga riigile on 800 000 muulast ikkagi kergem koorem kui ükskõik milline arv muulasi miljonilisele ühiskonnale, kes pole siiani suutnud vajalikul määral integreerida nõukogude okupatsiooni pärandit privilegeeritud immigrantide massi näol.

Lääne-Euroopa tõesti rikkalik immigrantide kogemus on olnud teine, sest kusagil mujal pole tulijate keelt riigi esikeeleks seatud ega ainuparteid selleks kasutatud, et tulnud inimesed saaksid ka vähemusena poliitiliselt domineerida. Sestap on väikerahva kartused uue migrantide laine puhul põhjendatud. Sellega arvestamisele tähelepanu juhtimise asemel on meie võimurid aastaid eelistanud Eesti ilustatud serveerimist muule maailmale.
Sügavate kriiside roll ajaloos on selles, et need paljastavad asjade tegeliku seisu. Eesti rahvas näitas selgelt, et tal pole kavaski joosta võimukandjate iga jutuga kaasa või teha seda koguni pimesi.

Võimurite pahameel oma rahva üle oli ette ennustatav ja on isegi hea, et kõik see tuli välja suhteliselt väikese probleemiga (200 immigranti) seoses.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee