Täna alustas TV3s sügisese telehooaja šokeerivaim ja põnevaim teleprojekt "Abielus esimeses silmapilgust", milles osalejad kohtuvad oma tulevasega esimest korda altari ees.

Armueksperimendis osalevad kolm naist ja meest, kes pole seniajani oma õnne veel leidnud ja annavad sel korral saatuse spetsialistide kätesse. Saate eksperdid psühholoog Kärt Kase, kultuurantropoloogia doktor Aimar Ventsel ja seksuoloog Mare Pruks koostavad ühise otsuse alusel kolm kõige paremini kokku sobivat paari, kes sarjas televaatajate ette astuvadki.

Hea lugeja, anna kommentaariumis teada, milliseid emotsioone "Abielus esimeses silmapilgus" avasaade sinus tekitas!

Ühel saadet jälginud Õhtulehe reporteril tekkisid järgmised mõtted:

Üks saates osalev mees märkis, et usaldab spetsialiste kaaslase leidmisel rohkem kui iseennast. Tekib küsimus, milleks ta endale kaaslast otsib?

Kui ainult selleks, et tema ümber on kõigil kallimad ja tema on vallaline ning kardab "üksi jääda", siis on väga vale üldse kellegagi suhtesse minna. Nii rikutakse nii iseenda kui ka kaaslase elu.

Selleks, et kedagi armastada, peaks kõigepealt armastama iseennast. Inimene, kes ei usalda iseennast, et iseendale kaaslane leida, ilmselt ennast ei armasta. Ta on nõus võõraste inimeste, kes nimetavad end spetsialistiks, arvamuse järgi oma edasist elu elama. Keegi ei peaks nii tegema, see on meeleheitlik. Parem on üksi, kui inimesega, kes on sulle valitud.

Meenuvad sunnitud abielud, mida mõnes kultuuris tänapäevani praktiseeritakse. Osaleja ei hinda oma vabadust, leidmaks endale kaaslane, keda ta tõesti südamepõhjani armastab. Abielu ja armastuse mõte rikutakse.

Kas tõesti paljalt spetsialistide nägemus on piisav, et panna paika, milline mees millise naisega abielluma peaks? Või on selline eksperimentsaade juba eos halb mõte, sest paar, kes otsustab läbi abielu elu lõpuni koos olla, peaks üksteist enne pulmade pidamist armastama, austama ja teadma, et kõigist võimalikest valikutest on just Tema see õige?

Kas sellisesse saatesse kandideerinud inimesed usuvad, et saatus juhib neid selle teleprojekti kaudu õige inimesega kokku või ei ole nad lihtsalt seni armastust leidnud ja tunnevad, et nad peavad ühiskonna ja võib-olla ka perekonna survel abielluma ja pere looma, sest "vanus on juba selline", et vallalisena langeks nad teiste halvakspanu ohvriks?

Keegi ei peaks abielluma ja lapsi saama kellegi teise survest, vaid siis, kui sisetunne ütleb, et ta on selleks nüüd valmis. Kui aga mõni inimene otsustab, et ta ei tahagi kunagi abielluda ega peret luua, on see täiesti normaalne, sest igaüks teab ise, mida ta oma eluga peale hakkab.

Samuti võib selline saade osalejale haiget teha ja tema südame murda. Mis saab siis, kui osaleja kõik lootused olid spetsialistide poolt valitud kaaslasel, aga selgub, et tegelikult nende vahel keemiat, füüsilist tõmmet ega tugevat vaimset sidet polegi? Kas sellisel abielul on mõtet?

"Abielus esimesest silmapilgust“ on neli aastat tagasi Taanist alguse saanud telesari, mida on tänaseks edukalt toodetud enam kui viieteistkümnes maailma riigis, näiteks ka Norras, Soomes, Lätis, Leedus, USAs, Austraalias, Hispaanias ja Venemaal.

Jaga artiklit

43 kommentaari

T
tibu  /   02:05, 4. sept 2015
kas on võimalik veel suuremat jama välja mõelda??
Poogen  /   16:11, 3. sept 2015
Järgneb Tõsielusari "Lahutajad",kus on verd,laipu,pisaraid,alimente, mis ei unune iial.Mis psüholoogid need on ,kes sellisest saatest osa võtavad ??? Noored lükatakse nende abil pimedusse.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis