Kommentaar

Toomas Paur | Seakatkunäolise vikatimehe koputust kuulati hilja (4)

Toomas Paur, endine põllumees, 2. september 2015, 18:02
 
Missugust paika on väljaannetes viimasel ajal kõige sagedamini mainitud? Kui hiljuti kirjutati kõige rohkem pagulastega seoses Vaost, siis praegu juhib edetabelit Torma. Põhjuseks mõistagi Puurmani vallas katkukoldesse jäänud ja seetõttu hukatud sigade matmine Torma lähedal riigimaale, kust kardetakse ohtu ümbritsevale ökosüsteemile ja Peipsi järvelegi. 

Pole teada, kaua Aafrika seakatk Eestis levib ja kas eestimaine seakasvatus suudab kriisioludes püsima jääda. Seakasvataja on lähitulevikus maal sama haruldane kui hobusega põldu kündev mees. Kas oskusliku ja targa tegutsemise korral oleks saanud seakatku massilist levikut Eestis vältida?

 

Ettearvatav oht

Samal teemal

 

Seakatk, mille esimesed ohvrid olid metssead, jõudis Eestisse möödunud sügisel Põhja-Lätist. Maaelu ja keskkonna valdkondade eest vastutavates riigiametnikes tekitas olukord teatud ärevuse, kohusetundlikult hakati rakendama mõningaid abinõusid, üldiselt säilitati aga võrdlemisi flegmaatiline hoiak. Elati usus, et küllap Eestis totaalset taudipuhangut ei teki.

Mitte küll paanika tekitamist, kuid kiiret ja asjatundlikku tegutsemist olnuks tarvis kohe. Metssigadest levivast katkukoldest jagusaamiseks tulnuks hakata operatiivselt ellu viima läbimõeldud tegevuskava. Eesti ja Läti vabariigi vahel pole juba aastaid piiritõkkeid. Küll aga võinuks taudiohu ennetamiseks püüda lõunanaabritega kokku leppida ajutiste tõkete paigaldamises, et vältida katkutõbiste või viirust kandvate metssigade suundumist lõunast põhja.

Otsustati küll hakata metssigu rohkem toitma – eesmärgiga kindlustada nende püsimine enam-vähem kindlal territooriumil. Paraku ei õigustanud need meetodid ennast.

Metssead liikusid ringi laialdasel maa-alal. Taud levis. Tänavu juulis haaras katkutont oma haardesse esimesed kodusead. Keskkonnaministeerium, keskkonnaamet ja riigimetsa majandamise keskus (RMK) oleksid pidanud esimeste katku-uudiste tulekul kaasama tauditõrjeprogrammi jahimehed, metsandustöötajad  ja vabatahtlikud, kes oleksid hakanud otsima ja likvideerima metsast ja metsaservast metssigade korjuseid. Spetsialistid oleksid teinud kindlaks, kas surma põhjustas Aafrika seakatk.

Katku tõttu loojakarja läinud sigade maised jäänused oleks maetud või põletatud vastavalt hügieeni- ja keskkonnanõuetele. Usaldusväärsetest allikatest pärineb info, et mobiilne põleti (naljahammaste sõnul liikuv krematoorium) jõudis tõepoolest ilusti katkukoldesse Tartumaal, aga tööle ei hakanudki. Tegelikult kõnealuses farmis sead päeval gaasitati ja hommikupoole ööl viidi pundunud korjused ikkagi Väike-Maarjasse.

 

Kuhu jääb riigi toetus?

 

Seakatkupisiku aktiivsemateks edasikandjateks on peetud metsas liikuvaid inimesi: seenelisi, marjulisi, lihtsalt looduses jalutajaid. On manitsetud vahetama rõivaid ja jalanõusid, kui jõutakse tagasi kodumajapidamisse või põllumajandusettevõtte territooriumile, kus kasvamas sead. Inimfaktorit ei saa katkulevitajana eirata.

Mitmed reaalse elu ja looduse põhjalikud tundjad, olgu siis kõrgkooli lõpetanud spetsialistid või eluülikoolist hariduse saanud, teavad aga öelda, et hoopis jõudsamalt viivad katku edasi porikärbsed ja teisedki lendavad putukad. Seda arvestades tuleks põllumehi kohustada seafarmihoonete ja lautade aknaid ja uksi kaitsma putukavõrkudega. Iseenesestmõistetavalt peaks siin riik ettevõtjaid toetama. Mõistagi, kui riigijuhid tahavad hoida kodumaist majandustegevust ja panustada selle püsimajäämisesse ja arengusse. Eeskuju tasub võtta Lätist, kus riik eraldas seakatku pidurdamiseks tarvilike bioohutussüsteemide paigaldamiseks põllumeestele viis miljonit eurot.

Eesti kõrgete riigiametnike selgitused katku leviku tõkestamisest ja põhjendused  Altnurgal hukatud sigade matmisest seakatkust vabasse Torma valda meenutavad oma pinnapealsuselt ja üleolevuselt kohati mõne nõukogudeaegse ministri vastuseid toonases „Foorumi“ saates. Samas suutsid nood mehed, kes vastutasid siinmail põllumajanduse eest, suhtuda 1980. aastail puhkenud suu- ja sõrataudi vägagi adekvaatselt. Haiged loomad eraldati tervetest, hukati ja põletati. Terved loomad aga jäeti ellu ning elu läks edasi.

 

Tark õpiks teistelt

 

Keskkonnaminister Marko Pomerants julgevat Tormas kaevuvett juua. Samas pole ta ju seal joomas käinud – või on? Kas sõnad ja teod lähevadki alati lahku? Meie kandis öeldakse selle peale, et hea mees, kes lubabki.

Bürokraatlikust ja ükskõiksust kajab samuti veterinaar- ja toiduameti peadirektori Ago Pärteli jutust seakatkuga seotud teemadel. Õnneks on julgeid ja kohalikust rahvast hoolivaid kogukonnajuhte ja vaimseid liidreid (Torma vallavanem Triin Pärsim, vallavolikogu esimees Ülvi Nool, ajakirjanik ja kirjanik Imbi Paju, Mustvee linnapea Max Kaur), kes tahavad ja julgevad seista paikkonna tervisliku elukeskkonna ja puhta looduse eest ning vastutajatelt aru pärida.

 Väga keeruline, kuid praegu kõige olulisem ülesanne on seakatku levikut siin võimalikult kiiresti pidurdada ja eestimaist seakasvatust alles hoida.

Vanad eestlased ei olnud rumalad. Nad soovitasid järglastele lihtsat tõde: tark õpib teiste vigadest, rumal ei õpi omadestki.

4 KOMMENTAARI

t
Tõnu Anton 3. september 2015, 17:12
Neid "ajakirjanikke", kes kordavad on lugudes kõikidele teada käibetõdesid, on meie väikeses riigis oi kui palju! Alustades meie täna istuvast preside...
(loe edasi)
k
kus 3. september 2015, 14:58
nüüd loomakaitsjad on. tulgu tänavatele ja karjugu-ei seatapatalgutele. kui rebane kiunub puuris siis lähevad peast segaseks.
Loe kõiki (4)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee