Repliik

Politseinik | 1. september isa ja liikluspolitseiniku silme läbi  (4)

Hannes Kullamäe, liiklusjärelevalvekeskuse juht , 31. august 2015 17:21
Foto: Teet Malsroos
Statistika näitab, et õnnetusse sattunud lastest üle poole on vanuses 7-10 aastat ning kolmandik vanuses 11-14 aastat. Selliste õnnetuste ärahoidmiseks tuleb meil kõigil ühiselt pingutada.

Mul on viis last. Sündinud on nad kõik paraja vahega, noorim peaaegu kaheaastane, vanim juba täisealine. Liikluspolitseinikuna tean, kui palju on Eestis liiklusõnnetusi ning millised võivad olla nende tagajärjed. Sestap tahaksin esimese septembri lähenedes kirjutada südamelt mõned mured. Politseiniku, aga ennekõike isana.

Esimene mure, või tegelikult pigem rõõm, on lapsele koolitee tutvustamine. Kuigi minu kõige noorem kooliealine laps läheb juba teise klassi, käin enne sügise saabumist temaga koolitee uuesti läbi. Selle jalutuskäigu ajal lasen tal ise otsustada, kuid samal ajal tuletan talle meelde ka põhilisi liiklustõdesid. Räägin, et ülekäigurada tuleb ületada rahulikus tempos isegi siis, kui on väga kiire ning et tee ületamisel peab veenduma, et autojuht seisma jääb. Seda ka siis, kui lapsel on eesõigus, sest kui ta ülekäigurajal viga saab, ei ole sellel eesõigusel ju enam tähtsust.

Kuna lastel tuleb aeg-ajalt sõita ühistranspordiga, olen neile rääkinud ka sellest, et sõiduteed ei tohi ületada ei bussi eest ega tagant. Bussi eest läbi tormates võib jääda selle sama bussi või möödasõitva auto ette. Ühissõiduki tagant teele astudes võib aga samuti auto alla jääda, sest juhil pole siis ju piisavalt aega reageerimiseks ega pidurdamiseks. Tuleb oodata, kui buss on ära sõitnud ja siis õiges kohas üle tee minna.

Minu teine mure puudutab autojuhte. Selleks, et autod ja koolilapsed turvaliselt sihtkohta jõuaksid, tuleb üksteisega arvestada ning pidada kinni kokkulepitud reeglitest. Seda, kas me liiklejatena neid reegleid ka au sees peame, kontrollivad minu kolleegid igapäevaselt.

Selle igapäevase kontrolli ehk liikluse rahustamisega käib kaasas ka kiiruse mõõtmine. Ja kui mõni autojuht proovib ummikus passitud aega arutult kihutades tagasi võita, siis pole paraku ka trahvist pääsu. Seega – selmet riskida enda ja teiste elu või trahviga, tasub kodust lihtsalt kümmekond minutit varem välja sõita.

Minu kolmas mure puudutab jalakäijad ja valgusfoore. Täpsemalt foori punast, keelavat tuld. Minu kui lapsevanema jutt pole sealjuures pooltki nii oluline kui minu eeskuju. Aga halba eeskuju anname me kõik, kui punase fooritulega üle tee läheme.

Olen täiesti nõus, et mõnes kohas soodustab meie teedevõrk punasega üle tee minemist, sest kes see ikka tahab kahe suunavööndi vahel ohutussaarel seisma jääda? Seda eriti vihmasel sügisel või külmal talvel.

Teisalt on punase tulega tee ületamine riskantne ja seda ka siis, kui autot lähedal ei ole. Elu on näidanud, et paljud jalakäijad ei pruugi kaugelt paistva auto kiirust õigesti hinnata ja sellise vea tagajärjed on karmid. Mõistagi on keelava fooritulega tee ületamine ka seaduse rikkumine ning politseinike kohus on kontrollida seaduse täitmist. Ja seadus kehtib isegi siis, kui foorist mitme kilomeetri kaugusel ühtegi autot pole.