Eesti uudised

NEEME JÄRVI: "Vardo Rumessen elas Eestile. Viimase minutini. Tulihingeliselt! " 

Rainer Kerge, 30. august 2015, 18:29
Vardo Rumessen (8. august 1942 – 25. august 2015)Foto: ARNO SAAR
Muusik ja poliitik Vardo Rumessen (8. august 1942 – 25. august 2015)

«Hea mõttekaaslane on kadunud, Eestist ja maailmast üldse. Vardo Rumessen oli inimene, kellega me saime asjadest ühtmoodi aru – nii elust kui ka muusikast. Teda oleks võinud veel võitlemas näha,» meenutab dirigent Neeme Järvi head sõpra ja kaasteelist, kes suri sel teisipäeval. «Vardo Rumessen elas Eestile. Viimase minutini. Tulihingeliselt!»

Tulihingeline on mõiste, mida kasutavad muusikust ja poliitikust Vardo Rumessenist rääkides kõik, kes temaga lähemalt kokku puutunud.

«Ta oli mees, kes ajas oma asja jäärapäise põhjalikkusega,» sõnab helilooja Olav Ehala. «Ta tegi oma järjekindluse ja sihikindlusega ära tohutu töö nii Rudolf Tobiase kui Eduard Tubina loomingu jäädvustamisel ja tutvustamisel.»

Samal teemal

Poliitik ja dirigent Laine Randjärv räägib, et kui Tartusse tehti Tubina mälestusmärki, käinud Rumessen skulptori ateljees jälgimas, et kujul oleks õige, Tubina käehoiak.

Ekspoliitik Tõnis Lukas meenutab, kuidas ta omal ajal kandideeris partei esimeheks ja Rumessen tuli temalt uurima, miks ta tahab erakonda juhtida. Missiooni-jutu peale löönud Rumessen käega.

«Ma toetan sind ainult juhul, kui sa TAHAD saada esimeheks, sest tahtma peab kõvasti. Poolikult pole mõtet asju teha!» lausunud Rumessen erakonnakaaslasele Lukasele. «Ainult Rumesseni taolised inimesed suutsid ENSV lootusetuse soost välja tirida, teistsugused lihtsalt ei julgenud Nõukogude võimule vastu hakata,» tõdeb Lukas nüüd.

Poliitik ja ajaloolane Lauri Vahtre, Rumesseni kauaaegne kaasteeline Eesti taasiseseisvumise päevilt tuletab meelde: «Vardo Rumessen on tunnistanud, et vihastas Nõukogude võimu peale lõplikult selle pärast, et ei saanud mängida Tobiase «Joonase lähetamist» ja Tubina teoseid. Vaat siis hakkas tema vabadusvõitlejaks.»

Pianist ja interpreet Rumessen pole mitte üksnes «Joonase lähetamise» restaureerija ja maailmaviija. Neeme Järvi nimetab Rumessenit koguni Tobiase monumentaalse teose kaasautoriks.

«Kui «Joonase lähetamine» viimaks Eestisse korraldati, olid paljud partituurilehed kadunud, oratooriumit tervikuna ei olnud enam olemas,» räägib Järvi. «Rumessen kirjutas sellele osi juurde. Vägev lõpp on tema kirjutatud!»

Kui Järvi paar kuud tagasi dirigeeris «Joonase lähetamist» Leipzigis – linnas, kus 1909. aastal toimus teose maailmaesiettekanne –, oli ka Rumessen kohal. Mõne nädala pärast juhatab Järvi Eesti esimest oratooriumi Tartus ja Tallinnas, seekord juba hea sõbra mälestuseks.

«Meil oli Rumesseniga täpselt ühesugune arvamine selles suhtes, et just muusika kaudu saab Eestit maailma viia, et meie oma väikese riigiga saame maailmas midagi ära teha ainult oma suurte inimestega, suurte muusikutega,» lausub Järvi. Ja kinnitab, et nimelt Rumessen aitas pühendunud muusiku ja poliitikuna püstitada Eesti muusikaakadeemia hoone. Kas tänapäeval on riigikogus selliseid inimesi, küsib Järvi retooriliselt.

Lauri Vahtre ütleb Rumesseni kui poliitiku kohta nii: «Ta oli kompromissitu ja tal oli vastuolusid olusid ja vastasseise paljudega, aga kõik mõistsid tema hoiaku otsekohesust. Keegi ei pidanud teda intrigaaniks ja mitte ükski mõistusega inimene ei kahtlustanud teda isiklike hüvede või võimu taotlemises.»

Neeme Järvi ohkab: «Ta oli patrioot – patriotism on ju vajalik, kui sa tahad olla õige eestlane. Ta oli väga hea pianist, ta oli väga hea muusik ja muusikateadlane, ta kirjutas palju raamatuid, ta heliplaadistas palju muusikat, mida ta armastas.

Meil pole ükski eestlane nii palju heliplaate teinud kui Vardo Rumessen – need on haruldased ettekanded. Üks geniaalne inimene elas maailmas.»

RUMESSEN: «Igal inimesel on teatud valikuvabadus, millest tuleneb tema vastutus.»

«Soovitan kõigile lugeda kirjastuse SE&JS 2002. aastal väljaantud raamatut «Vardo Rumessen. en face», mis põhineb Urmas Oti 200heküljelisel erakordselt avameelsel intervjuul Vardo Rumesseniga,» sõnab Sirje Endre, kirjastaja ja Rumesseni üks võitluskaaslastest Eesti Kongressi ning Põhiseaduse Assamblee päevil. «See on seni ainus suur elulooraamat Rumessenist ja väärib tähelepanu selle poolest, et annab edasi mitte üksnes Rumesseni enda, vaid ka aja ja ajastu loo selle ehmatavas tõelisuses.

Raamatu lõpus küsib intervjueerija Rumessenilt: «Kellena sa, Vardo, tahad minna ajalukku – poliitikuna, pianistina, muusikateadlasena?»
Rumessen: «Ma ei kujuta ette, et siin peaks mingi ajalugu olema eesmärgiks või mõtteks. Olen teinud alati seda, mida ma olen pidanud tegema mingi seesmise sunni tulemusel.

Ott: «Ja äratundmisele jõudmine, millest sa räägid – ükskõik milline – on igale inimesele ülimalt oluline asi?»
Rumessen: «Igal inimesel on teatud valikuvabadus, millest tuleneb tema vastutus.»»

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee