Kommentaar

Karmen Turk | Kaur Kenderi teos muudab fantaasiakuriteod reaalsuseks (27)

Karmen Turk, vandeadvokaat, 28. august 2015, 18:28
Foto: ALAR TRUU
On vähe kuritegusid, mis kannaksid sellist stigmat nagu lastepornograafia, ning seda põhjusega. Ringluses oleva lastepornograafia hulk on tõeliselt šokeeriv, ulatudes alasti laste piltidest seksuaalvahekordadeni täiskasvanu ja lapse vahel ning sadismini. Internet ning sellega kaasnev materjali levitamise lihtsus on olukorda viimaste kümnendite jooksul katastroofiliselt halvendanud.

Kõigele sellele vaatamata ei tohi lasta end uinutada ning kriitiline meel ja kaine mõistus tuleb säilitada nii indiviidi kui ühiskonna tasemel. Debatti väärib küsimus, kas midagi on pildil valesti, kui vanglates tuleb luua eraldi osakonnad kunstnikele, kirjanikele ja teistele loovisikutele.

 

Kunst kui kuritegu

Samal teemal

Eesti karistusseadustik sätestab, et kuni kolmeaastane vabadusekaotus ootab ees isikut, kes valmistab, omandab, hoiab, annab teisele üle, näitab või teeb muul viisil kättesaadavaks nooremat kui 18aastast isikut pornograafilises situatsioonis kujutava või nooremat kui 14aastast isikut pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutava pildi, kirjutise või muu teose või selle koopia.

Lasteporno definitsioon katab ELi direktiivi kohaselt nii sellise materjali, kus kujutatakse reaalselt eksisteerivat last, kui ka sellise, kus kujutatakse lapsena näivat isikut või ka realistlikku kujutist lapsest või tema suguelunditest.

Sellel alusel on täna Eesti kirjandusmaailmas kirgi kütmas Kaur Kenderi „Untitled 12" saaga, kus menetlus on algatatud ilukirjandusliku karakteri loomise ja levitamise tõttu. On vähe tekstilist materjali, mida on olnud nõnda õõvastav lugeda. Ühe korraga lõpuni lugemine sai teoks vaid enesesunni kaudu. Mõtteainet meie ühiskonnas toimuvast jätkus aga veel päevadeks. Autori enda sõnul on tegemist hälbekirjandusega, kus meetodiks on õuduse detailiseerimine. Nõustun.

Argumenteerida ju võib, kas oleks võinud kasutada selliseid või teistsuguseid väljendeid või olustikukirjeldusi. Kuid argumenteerimiseks peakski see jääma – kunsti puhul ei ole kunagi olnud oluline see, kas kunstiteos vaatajale meeldib või mitte. Kunst võib šokeerida. Mina ei oleks tõenäoliselt sellist kirjatükki suutnud kirjutada. Ega ka tahtnud. Kuid ealeski ei tuleks mulle mõttesse keelata seda teistel teha.

Riigil aga selline mõte tuli. Sest paratamatus on, et kriminaalseadus sellise kuriteo ette näeb ning täna ei ole edasiviiv laskuda diskussiooni selle üle, kas väljamõeldud palja lapse kujutamise kuriteona kvalifitseerimine kannab endas ikka laste kaitsmise huve või hoopis moraali ja kõlbluse jõustamise huve ning kas viimane peaks olema kriminaalõiguse objektiks.

 

Aga kuidas on siis, kui eesmärgiks on luua kirjandusteos?

Kui ELi direktiiv nõuab visuaalsete kujutiste loomise puhul lastepornona kvalifitseerimisel ka „seksuaalset eesmärki", siis Eesti seadusandja ei ole pidanud vajalikuks täpsustada materjali loomise ja kasutamise eesmärki. See on tekitanud võimaluse, kus mistahes eesmärgil loodud teos (kunst, teadus, ajakirjandus), mis sisaldab realistlikku kujutist lapsest – isegi, kui tegemist on karakteri, fiktsiooni või fantaasiaga –, on kvalifitseeritav kuriteona. Kas karistusõigus kui ultima ratio vahend ehk see, mida peaks kohaldatama kõige raskematel juhtudel, peaks olema nii laialivalguv? Kindlasti mitte.

Kaine mõistus ütleb, et kui väljamõeldislike karakterite põhjal alustab tööd riigi sunnivõim oma kogu relvastuses, peaks koosseis eeldama toimepanija selget kavatsus ja tahtmist luua karakter seksuaalsel eesmärgil. Ning mitte kunstilistel, ühiskonnakriitilistel ning kirjanduslikel kaalutlustel. Selline lisakriteerium välistaks absurdile läheneva Kenderi-kaasuse ning kaheldava väärtusega sekkumised kunstimaailma.

 

Piir väljamõeldise ja arvamuse vahel

Edasi tuleks kaaluda veel üht kriteeriumit: kas sekkumine ei kvalifitseeru väljendusvabaduse või Eesti põhiseaduses eraldi välja toodud kunstivabaduse lubamatu piiranguna.

Objektiivne koosseis – s.o väljamõeldud lapse kujutamine kirjandusteoses – on Kaur Kenderi poolt kindlasti täidetud. Ja mitte lihtsalt ja spartalikult, vaid jõledalt. Sellest ka prokuratuuri poolt menetluse alustamine. Kuid siin ei tohiks analüüs lõppeda, sest usun, et suuremas osas soovime rusikaga rinnale taguda ning deklareerida, et oleme demokraatlik ja pluralistlik ühiskond, kus igaühel on õigus rääkida või vaiki olla ning ühiskondlik kriitika, ka kunsti vormis, on teretulnud.

Vabaduste piiramine, nagu Euroopa Inimõiguste Kohus seda näeb, saab toimuda vaid tungiva sotsiaalse vajaduse korral. Lastepornograafia osas on EIK leidnud olevat piirangu õigustatud näiteks pornograafilises situatsioonis lapse pilte kajastava e-poe pidaja puhul, kus kohus leidis, et kaitset ei vääri pildid seetõttu, et piltidel puudus igasugune kunstiline olemus ja väärtus.

Ka ELi direktiivis, mille alusel on karistusseadustiku norm Eesti õigusesse tee leidnud, on püütud vahetegu rõhutada: väljamõeldud karakteri puhul peab olema selge, et see materjal ei kvalifitseeruks arvamuse avaldamisena. Ehk väljendusvabadusena.

 

Vaba eneseväljendus ja kunstivabadus?

Ei saa olla aktsepteeritav, et vaadates Simpsonite multifilmi täiskasvanutele mõeldud versiooni jõuab vaataja süüdistatava pinki ning kohtuotsuses saab lugeda kõrgelt haritud kohtunike tõsimeelset arutlust sellest, miks on tegemist lastepornoga: „[---] lähtuvalt teleseriaalis kujutatust on üks tegelaskuju umbes kümneaastane poiss (Bart), naissoost lapsena kujutatud tegelaskuju on umbes kaheksa-aastane (Lisa) ning üks kujutatud isikutest on väikelaps (Maggie). [---] Lisa ja Barti vanuse kindlakstegemine on keerukam ning seetõttu lähtus kohus, et poiss on ilmselt alla 18aastane ja tüdruk eelpuberteedieas. Seega lähtus kohus ilmsest vanusest ning järeldas, et vanuse raamid on kehtiva seaduse mõttes kohased. Küsimus oli, kas need tegelaskujud on vaadeldavad kujutistena isikust. Tõepoolest, need tegelaskujud ei kujuta endast ega pole ka mõeldud kujutama isikuid: neil on neli sõrme ning nende silmad, nina ja suu on märgatavalt erinevad sellest, mis oleks reaalsel isikul. Käesoleval juhul on multifilmi tegelased joonistatud selliselt, et on selge, et nad pole inimesed. [---] on ilmne, et nad olid justkui inimese analoogid, inimese metafoorid." Meenutab pigem Kafka „Protsessi".

Sellel juhtumil on autor ise öelnud, et "Untitled 12" on püüd luua teos, mille kõrval Viiralti „Põrgu" on piilupart Donaldi koomiks. Ainult sõnadega. Kuidas on võimalik vaadelda sellist teost kui miskit, mis ei ole arvamus? Kunstiline viis öelda? Tekst, milles maalitakse sõnadega pilt meie ühiskonna ühest valusaimast paisest? Kas see ei olegi oma olemuselt väljendus- ja kunstivabadus?

 

Kunst väärib kaitset

USA Ülemkohus leidis kuulsas kohtuasjas Ashcroft v. Free Speech Coalition, et lastepornograafia seadus on põhiseadusega vastuolus justnimelt põhjendusel: „Meie ümber on palju asju, mis on iseenesest süütud, näiteks multifilmid, videomängud, kommid, kuid mida võidakse kasutada amoraalsetel eesmärkidel, kuid me ei asu neid kõiki keelama vaid sel ajendil, et neid on võimalik kuritarvitada."

Arusaadavalt on võimalik väita, et Kenderi „Untitled 12" ei ole süütu ega ilus, vaid rõve ja räige. Mõistan argumenti ja nõustun. Kuid nagu erootikaajakirja Hustler väljaandja Larry Flynt on kord öelnud, ei ole pressi- ja väljendusvabadus mitte vabadus sellistele mõtetele, mis meile kõige enam meeldivad, vaid vabadus mõtetele, mida kõige enam vihkame.

Kuigi sellega võiks artikli lõpetada, on hoopis huvitavam kogu loo juures, et Kaur Kender on tõenäoliselt toime pannud juba järgmise kuriteo – 12. augustil luges ta„Untitled 12" Patarei vanglas avalikult ette. See on karistusseadustiku mõttes suulise teose kaudu lasteporno näitamine. Karistatav kuni kolmeaastase vabadusekaotusega. Kokku juba kuni kuus aastat.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee