Kommentaar

Heljo Pikhof | Keelustame burkad ja jutul lõpp (35)

Heljo Pikhof, riigikogu õiguskomisjoni esimees, SDE, 27. august 2015, 18:28
Pagulasteemaga ei ole mõtet emotsioone kruvida. Pagulaste vastuvõtmise otsustasime põhimõtteliselt ära siis, kui hääletasime Euroopa Liiduga ühinemise poolt. Vähe oli sinisilmseid, kes uskusid, et tilluke Eesti hakkab tervele Euroopale kehtestama omi reegleid. Seega on meie kohus teatud hulk sõjapõgenikke vastu võtta ja mitte üksnes sinisilmseid. Solidaarsus on selle nähtuse nimi. Või ligimesearmastus – kui lähtuda kristlusepõhise Euroopa alusväärtustest.

Keda võtta, keda jätta

Samal teemal

Mõistagi ei osanud keegi veel mõni aasta tagasi ette näha, kui suureks kriis lahvatab, et sõja jalust – või sõja ettekäändel – ründab Vana Maailma lausa hordide kaupa põgenikke, olgu või omaenese elu hinnaga.

Need poolteistsada pagulast, keda oleme nõustunud tulevast aastast majutama, on kukepea võrreldes Lõuna-Euroopa riikide koormusega. Isegi üksainus viie tuhande elanikuga Saksa linn näiteks võtab neid vastu samapalju kui terve Eesti riik kokku.
Jah, üsna loomulik on võõrast, harjumuspärasest erinevat peljata. Taanlased arutlevad agaralt selle üle, kes paremini sobituks nende ühiskonda. Haritumad-võimekamad muidugi, kes suudavad ära õppida keele, täiendada haridust, leida tööd. Korraliku soome keele oskuseta ei saa põhjanaabrite juures mingit karjääri teha, olgu sul omalt maalt ette näidata kas või doktorikraad. Lihttööliseks saab – seda küll, aga tööjärelevalvel tuleb nii mõndagi tööandjat manitseda, et ta koristajalt ikka ülearu head keeleoskust ei nõuaks.

Keegi ei vaidle vastu: karuteene oleks see pagulastele endilegi, kui saata nad riiki, kuhu ei suudeta sulanduda. Paraku valitseb põhjamaade vahel siingi konkurents, sest elutunnetus, kultuuri- ja kliimaolud on paljus sarnased. Samas on naabritel meist justkui suurem moraalne õigus seda pagulaste asja kaaluda ja kaalutleda, esitada valikukriteeriume, keda võtta, keda jätta. Sest nemad on ennegi ja priitahtlikult võõrast verd elanikke riiki lasknud, mitte alles nurkaaetult nagu meie, kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt.

Islaminaiste rõivamoest

Võib-olla ka selleks, et võõravihkaja sildist pääseda, oleme pakilist lahendust vajava ja mitme tundmatuga pagulasteema üle kandnud üksikküsimusele, praktiliselt tühiasjale. Jutt on nn burkaseadusest, millele avalik arutelu on andnud vaat et sümboli kaalu. Nagu veepiisas võib peegelduda terve maailm, nõnda peegeldub islaminaiste burkades-nikabides terve keerukas küsimustepundar. Muu hulgas seegi, kas Eesti vabariik tohib – poliitilise korrektsuse valgusel – kehtestada omal maal oma kultuuriruumi kaitsvaid seadusi.

Mis me oleme siis suure suupruukimise käigus islaminaiste rõivastusest teada saanud?
Seda, et näo katmine on marginaalne nähtus ka islami-ilmas. Kombeks on see vaid mõnes Afganistani, Pakistani, Saudi-Araabia piirkonnas. Koraanist võib ehk välja lugeda juuste katmise nõude, kuid mitte tervet keha ja nägu katva burka ega ainult nägu varjava nikabi kandmise käsku. Enamik muhameedlastest naisi nägu ei kata, kõike varjav rõivas on pigem kultuuri- kui usukomme – ennekõike võib seda kohata kuuma kliimaga lõunapoolsetes maades – ja tõenäoliselt kanti „kaitserüüd" juba islami-eelsel ajal. Moodsas maailmas kipub näo katmine levima just Euroopas ja mitte niivõrd põliste muhameedlaste kui usku vahetanud naiste hulgas.

Näo katmine pole enam kohustuslik mitte üheski riigis, isegi mitte Saudi-Araabias, nagu ekslikult väidab mõni „islamiekspert". Musta abaya kandmine juuste katmiseks on seal küll nõutud, aga kuulu järgi vahetavad paljud rikkad sauditarid selle teksapükste vastu välja niipea, kui üle piiri põikavad. Iraanis kantakse chador'i, midagi suurräti sarnast, nooremad näitsikud eelistavad lahtisemat hijab'i, mis katab juuksed, kaela ja rinna, kuid jätab vallatu loki laubale lehvima.
Ah, kui me ometi tunneksime omaenese rahvariideid nõnda palju, kui teame tänaseks islamirõivastest!

 

Kes tahab varjata?

Eestimaa rahvaste ühenduse presidendi ja inimõiguste instituudi juhatuse liikme Timur Seifulleni sõnul oleks burka keelamine meil täiesti mõistlik samm, sest tema ei näe mingit põhjendust, miks peaksid Eestis elavad inimesed oma nägu katma: seda ei nõua ei koraan ega kohalik elukeskkond. Muide, islamiusulised on Eestis elanud pikki sajandeid, 1928. aastal registreeriti esimene islami kogudus, praegu võib muslimeid olla meil hinnanguliselt kümme tuhat. Enamasti Eesti kodanikena ei ole nad kunagi nõudnud endale erandeid, et kellegi eest nägu varjata, ka usutavade kohase halal-toiduga või juudiusulised siis oma koššertoiduga on nad ise end vaikimisi varustanud.

Esimese näpuotsa uuspagulasi – küllap on islamiusulisi nendegi seas – võtame vastu tuleval aastal. Mitte miski ei takista meil enne seda teha korrakaitseseadusesse muudatust, mis keelaks näo varjamise avalikus ruumis. Lihtsalt kõigile teadmiseks, potentsiaalsete arusaamatuste vältimiseks, sest näo katmine tähendab Eestis soovi varjata oma identiteeti. Parem õppida teiste vigadest kui hakata oma kultuuriruumi väärtusi sammhaaval käest andma siis, kui selleks peaks tekkima – hoidku jumal selle eest! – vägivaldne surve.

Praegused põgenikud võivad küll olla tänulikud oma majutajariigile, ent mis saab siis, kui nende lapsed ja lapselapsed löövad kord rinna kummi, väites, et neil pole põliselanikega ühesugust lävepakku elluastumiseks?

Euroopa suurima moslemite kogukonnaga riigis Prantsusmaal võeti näo katmise keeld vastu tagantjärele tarkusest (rakendus 2011), ja suuresti julgeolekukaalutlustel, alles siis, kui noored vihased mehed tegid kõik mis võimalik, et õõnestada elukohariigi alustalasid. Euroopa inimõiguste kohus väljendas hiljem küll seisukohta, et näokatte keelamine avalikus kohas ei ole inimõiguste rikkumine ega lähe vastuollu ka usuvabaduse põhimõtetega.

Mõni üksik nägu kattev naisterahvas ei oleks meilgi ju mingi murelaps. Kui aga musta rüü all peidab end pommivööga kurjategija, kui pseudotavade varjus tuleb panka röövel, kui poes võib turvakaamerate vaateväljas süüdimatult varastada – siis pole meil hoolimata poliitilisest korrektsusest näokatteid tõesti vaja.

Teeme ehk seaduse ära, seegi võtab hulk aega, iseäranis kui arvestada teraste vaatlejate ette pandud erandeid: märulipolitsei ja mesinikud, loori kandvad pruudid ja tumeda sirmiga mootorratturid. Seadust saab täita, kui see on mõistetav ja on pälvinud rahva enamiku poolehoiu. Ehkki esinduslikku uuringut pole minu teada tehtud, on enam-vähem 90% raadiokuulajatest ja lehelugejatest nägu katva riietuse keelamise poolt.

Siis saame rõivamoe juurest minna hoopis sisulisemate küsimuste juurde: kuidas uustulnukaid lõimumise huvides üle Eesti laiali hajutada, kuidas õpetada teistsuguse kultuuritaustaga inimestele meie keelt, kultuuri ja töössesuhtumist, kuidas leida neile tööd, mis toidab.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee