Eesti uudised

GALERII JA VIDEO: Rahvusliku teaduspüügi eripärad Peipsil 

Küllike Rooväli, 25. august 2015, 07:00
Teaduspüük Peipsi järvel. Emili-007 väljub Kallaste sadamast. Küllike Rooväli
Kuna Peipsi järve koha pruugib dopinguks tinti,  jagub Eesti kalurite olümpial saaki kõigile.

Vints undab nagu kuriloom, rullides laevatekile rasket noodapära, milles keeb veel viimane olelusvõitlus, pead-sabad segamini, uimed välja sirutumas ning suud õhu käes tühjalt maigutamas.

Keerlev pool mässib halastamatu järjekindlusega noodalina enese ümber, pritsides kogu ahtriteki üle imelise vihmaga. Elusad, liigutavad piisad. Selge Peipsi järveveega vaheldumisi potsatavad päikesekuumale laevapõrandale läikivad kalakesed – Peipsi tint. Kurgilõhnalisele «tindivihmale» järgneb aga põhisaak, noodapära, mille avanemine katab kogu ahtri ühtlase paksu kalavaibaga. Hõbedane puder keeb ja liigutab, soomused pilluvad sädemeid ning suuremad kalapurakad püüavad tugevate sabalöökide saatel saltosid visates tagasi vette tantsida.

Kalade põgenemistee on varakult vineerlaudadega piiratud ning oranžides kummitunkedes seltskond asub kibekiirelt saaki sorteerima. Tavalisel kalalaeval lükataks saak lihtsalt liikide kaupa kastidesse ja trümmi. Seejärel lastaks traal uuesti sisse ja mindaks mõneks ajaks kambüüsi suppi luristama ning kaarte mängima. Kui traaler künnaks vett aga filmis «Vene kalapüügi eripärad»,ootaks meeskonda roolimajas laud nagu äke.

Põhitöö algab

Selliseid kunstilisi liialdusi leiab tänapäeval siiski vaid filmis või Venemaal, mille piirist oleme umbes poole meremiili kaugusel. Seda näitab elektronkaart Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi laeva Emili-007 kapteni Eerik Kursi ees.

Kapten tüürib laeva järgmisse punkti, mis kaardiplotteril ootamas. Peipsi teaduspüügi eripäraks on see, et traalitakse iga kord samadel aegadel, samades kohtades ja nii aastakümneid järjest. Nii saab saakide järgi teha aegrea, millel on näha kalastiku olukord, eluvõimelisus ja hulk.

Teaduspüüki tehakse Peipsil neli korda aastas. Esimest korda künnab teaduslaev Emili-007 järve kevadel, mai alguses. Teine tiir tehakse juunis, kolmas augustis ja neljas oktoobris. Iga kord saavad teadlased andmeid, mille alusel saab teha nii teadust kui ka riiklikke otsuseid, kuidas ohjata kalapüüki nii, et söönud oleks nii kalad kui kalurid.

Teaduspüügil on kõige olulisem metoodika. Esmalt rändavad kastidesse suuremad kalad – latikad –, siis kohad, üksik havipoiss. Eraldi kasti saavad särjed, seejärel roogitakse kokku hunnik ahvenaid, mida saab mitu kasti ja mille seast teravsilmad nopivad välja rääbiseid. Üksik siig maigutab veel tilkuva nooda all.

Ihtüoloog ehk maakeeli kala-teadlane Teet Krause on võtnud sisse positsiooni mõõdulaua ääres. «Nelikümmend viis, kolmkümmend kaks, viiskümmend kuus, kakskümmend kaheksa, kuuskümmend kaheksa!» loeb Krause valju häälega latikate pikkusi, mille doktorant Siim Kahar hoolikalt raamatusse kannab. Abimehed valavad Krausele kalu ette ning enne teaduse nimel suremist plartsatavad kalad teadlase heitest üksteise järel kastidesse. Täpsuse eest võiks punkte anda heitjale, stiili eest aga kaladele, kes veel kord üritavad õhus saltosid visates põgeneda.

Loomuse lõppu jäävad pisimad, kelle Krause on etturitena lauaservale üles rivistanud. «Seitse, seitse, seitse, seitse,» loeb Krause jonnakalt. Meenub nõukaaegne anekdoot hullumaja aiaaugust, mille tagant kostis sama monoloog. Ja kui üks uudishimulik silma augu juurde pani, sähvas talle sealt sõrm silma. «Kaheksa, kaheksa, kaheksa!» Krause ees joonlaual on noored kohad. Kaks rivi sellekevadisi kalakesi on täiesti erinevad.

Peipsi rääbise taassünd

«Need siin on veel zooplanktonipoisid,» sihib Krause oma töökinda nimetissõrmega sentimeetri võrra lühematele kalahakatistele. «Need aga söövad juba tinti.» Peipsi tint ongi doping, mis kasvatab just selle järve kohadest suured kalad kiiremini kui mujal. «Nad võidavad sisuliselt aasta,» selgitab Krause.

Vahepeal võtab Krause kätte paar kurgilõhnalist tinti ja teatab, et värskele kurgile ja tindile annab lõhna sama keemiline ühend. Järgnev ülipikk nimetus ei jää meelde ei ajakirjanikule ega vist ka ütlejale endale, sest diktofoni ta seda enam ei korda. «No kui ma valesti ütlen kogemata, siis pärast kõik naeravad,» muigab Krause ja võtab koos töögrupi juhi Väino Vainoga ette rääbised.

Rääbised toovad kalauurijale naeruvuntsi. Samamoodi kui noorte kohade loendamisel korduvad pikkustena seitsmed, kaheksad, kuued ja viied, mis kõik abiliste poolt usinasti raamatusse kantakse. «Rääbiseid on tänavu ikka palju, ma ei ole kakskümmend aastat sellist pilti näinud,» kiidab Krause. «Eile oli meil ühes loomuses isegi sada viiskümmend rääbist!»

Rääbis on Peipsi omaaegne staarkala, keda looduslikult Eestis mujal ei elagi kui siin ja Võrtsjärves. Asustatud on ta ka Saadjärve ning Ülemistesse. Püüda ei tohi rääbist Peipsist juba aastaid, aga kui õige inimese käest küsida, saab rannakülast delikatessi kätte.

Teaduspüügid kinnitavad aastast aastasse, et rääbise elu Peipsis on kehv, kala on ime-

vähe ja juurdekasvu ei paista. See hallikas-hõbedane, rohekate uimedega kalake on põhjamaa asukas, kellele ei peaks madal ja soe järv üldse sobimagi. Kala armastab pikka ja külma talve ning jahedat suve.

Hea pole elu aga mitte ainult rääbistel. Mingil teadmata põhjusel maandub laevale tuhandeid kärbse moodi tiivulisi, kes katavad oma kehade kihiga kogu teki. Mingid imepisikesed veest tõusnud putukad kleepuvad näole, juustesse ja ronivad silma, suhu ning pähe. Ja nii mitu traaliringi järjest. Tundide kaupa on õhk paks ja kui teadlane oleks kala, saaks ta ainuüksi suud lahti hoides kõhu täis.

Kuna vahepeal jõuab kätte lõunaaeg, sätib pootsman Elmar Talbonen oma panni tekil olevale välipliidile. Teadlaste vilunud käte alt tulnud kohafilee käib jahust läbi ja maandub pannile, mille kaanel on enesetapu teinud sajad minikärbsed. «Linnulihaga paneeritud,» mainib Talbonen mokaotsast, kui osa kärbestest otsustab looduslikus toitumisahelas ette nähtud järjekorda eirata ning otseteed teadlaste kõhtu jõuda.

Naistudengite virgad käed on valmis meisterdanud värske salati, mille koostisosad pärit kohalikelt peenramaadelt ning mille kurgilõhn polegi pärit tindist. Hõrk koha viib väsinud laevaperel keele alla ja kärbseid trotsides jätkatakse tööd.

Eesti olümpia ja Vene spartakiaad

«Koha, latikas, haug ja ahven on need, keda Peipsis praegu jagub ja kellega suuremat muret pole,» seletab teadur Vaino. «Peipsi siig on kehvas seisus, rääbis oli ka pikalt.»

Vaino selgitab ajakirjanikule, et ega iga teaduspüük omaette arvamusi palju ei muuda, vaid tervikpilt tuleb paljude püükide tulemusel protsesse jälgides. «Saame teada, millised on kalavarud, kuidas mõjutavad seda kliima, veeseis – näiteks madala veega on probleem koelmutega, tekivad nõrgad põlvkonnad, mis ei jõua püügipikkusse,» selgitab Vaino. «Lisaks teadusele peame ju andma vastuseid ka kalandusametnikele ja meie kalanduspoliitika kujundajatele, püügireguleerijatele, kes lähevad idanaabriga kalandusläbirääkimistele.»

Eesti kalurid püüavad Peipsil nn olümpiameetodil, kus keskkonnaministri antud stardipauk avab püügiaja kõigile ühise kvoodi peale. «Me teame, et see on raske aeg, kus kõik püüavad, magamata ja puhkamata, ööd kui päevad,» nendib ametnik Näks. «Kalurid kurdavad, et nädalate kaupa iga ilmaga töötamine on ränk, aga me ei saa midagi parata, sest praegu ei näe me võimalust püügikvoote nimeliselt jagada.»

Venemaal olümpiat ei toimu, seal on kvoodid nimelised, aga kuuldavasti ei täitu need kunagi enne kui aasta lõpus. Sisuliselt tähendab see seda, et toimub mingi formaalne «spartakiaad», kus iga mees püüab tegelikult nii palju, kui tahab.

«See, et suurem hulk kala püütakse aasta lõpupäevadel, pole loodusega kuidagi kooskõlas,» muigab Näks. «Tegelikult ei võimalda selline süsteem püügikoguseid kontrollida.»

Teaduspüügi päev on pikk. Käib lakkamatu kastide tassimine, tõstmine ja lauale valamine. Kokku tõmmatakse täna välja neli noodatäit, viienda saak jääb aga järve, sest noodapära rebeneb. «Erka, võta ui (võrgunõel – toim) kaasa koos jämeda nööriga, lina on mäda,» hõikab pootsman Talbonen kapten Kursile, kes tuleb vaatama, mis traaliga lahti. Meremeeste «käsitööringis» teevad vilunud käed nooda kümmekonna minutiga jälle korda, et järgmisel päeval teadustööd jätkata.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee