Eesti uudised

Elu rindel – paugud, hirm ja harjumine (1)

Sander Silm, 22. august 2015 08:00
KIBE TÖÖ: Trjohizbenka külanõukogus on töötajatel käed-jalad tööd täis, jagatakse humanitaarabi, lahendatakse purunenud majade remondi küsimusi ja mõeldakse algavale kooliaastale. Foto: Sandre Silm
Severodonetskist poolesaja kilomeetri kaugusel jääv Trjohizbenka küla ei erine esmapilgul teistest Ida-Ukraina suurtest küladest. Eriliseks teeb selle küla aga asjaolu, et ta asub sõna otseses mõttes rindejoonel. Ukraina võimude kontrolli all olevast külanõukogust on separatistide positsioonideni kõigest kilomeeter.

Sõidame Severodonetskist Trjohizbenkasse koos ATO (Ukraina terrorivastase operatsiooni eriüksus) Luganski oblasti kõneisiku Ruslan Tkachukiga, kes on ühtlasi külas oblastivõimu ametlik esindaja. "Pressiesindaja töö läks igavaks, nüüd saan ma ka kohapeal midagi teha," rääkis ta, kui me päevinäinud Ladaga mööda kehva teed küla poole sõitsime.

Külla kohale jõudmine pole sugugi kerge. Juba Severodonetski linna piirist algavad kontrollpostid, kus kontrollitakse üle nii auto kui seal sõitvad inimesed. Vaatamata sellele, et Tkachuk sõidab seda teed päevast päeva ja tal on komandatuuri antud paroolid.

Kontrollposte on igasuguseid. On käepärastest vahenditest rajatud ehitisi, kuid enamikus on need siiski tugevad, ümbritsetud tankitõrjekraavidest ning maasse kaevatud soomukitest. Paaris kontrollpunktis käis betoonist laskepunkrite ehitus.

Sõiduteed palistavad kas soo, stepp või aastakümneid tagasi steppi rajatud männikud. Maanteelt pole hea mõte kõrvale astuda. Väljas on sildid: "Ettevaatust, miinid."

Ühe Ukraina sõjaväelase sõnul saab nendest miinidest sõja järel paras peavalu, kuna paljud miiniväljad on rajatud ilma miinikaartideta, mistõttu saab nende avastamine olema väga raske.

Praegu keegi demineerimisele ei mõtle, sest järjest valjema häälega räägitakse sügisesest pealetungist. "Igatahes kui nad massiga tulevad, siis läheme väikeste diversioonigruppidena teisele poole rindejoont ja laseme kõik õhku, mis ette jääb," lubas üks minuga rääkinud sõjaväelane.

Praegu (eelmise nädala kolmapäeval – toim) on Trjohizbenkas suhteliselt rahulik. Öösel siiski tulistatakse. Nagu öeldud, on Tkachuki ülesanne külas eelkõige kohaliku elu juhtimine, niivõrd-kuivõrd see sõjatingimustes on üldse võimalik. "Esimese asjana lasin lahti kogu külanõukogu, kes midagi ei teinud. Ainult koristaja jätsin," rääkis ta.

Külanõukogu uutel töötajatel on sellel päeval käed-jalad tööd täis, kuna külla oli saabunud järjekordne humanitaarabisaadetis. Humanitaarabi laiali jaganud

Olga Strelnikova sõnul on inimeste abivajadus erinev. "Voodihaiged vajavad näiteks mähkmeid, kuid paljud kohalikud on tänulikud igasuguse abi eest," rääkis ta.

Külanõukogus tegeldakse ka Norra valitsuse rahastatud pagulasfondi abi koordineerimisega, mille abil parandatakse tulistamiste käigus purunenud maju. Lastevanematele on algav kooliaeg paras peavalu. Kuna inimestel pole külas sõja tõttu sissetulekuid, siis pole millegi eest võimalik koolitarbeid osta. Sellel sügisel läheb külas 1. klassi 11 last.

Inimesed elavad hirmus

Küsimusele, kuidas praegu külas elatakse, vastas Olga, et kõik kardavad. "Inimesed kardavad, peidavad ennast keldritesse. Ma ei ütleks, et kogu aeg tulistatakse, kuid ikka juhtub," rääkis ta.

Külaelanik Tatjana ütles, et temagi lahkuks külast, kuid pole kuhugi minna. "Mul on väikesed lapsed ja kuhu ma nendega ikka lähen, kuid loomulikult lapsed kardavad tulistamist," rääkis ta.

Tulistamine pole olnud ainukene külaelanike hirm. Varem paiknes külas vabatahtlike pataljon Aidar. Seda üksust külaelanikud hea sõnaga ei meenutanud. "Käisid purjuspäi relvadega mööda küla, tulistasid, juhtus ka peksmisi," rääkis üks külaelanik.

"Nüüd on meil külas regulaararmee väeosa ja nendega on väga head suhted. Inimesed julgevad jälle õhtuti väljas istuda," rääkis ta.

Külaelanike suhteid vabatahtlikega pingestas ehk asjaolu, et Luganskist pärit ajakirjaniku Vlad Starodubovi sõnul on kaks kolmandikku külaelanikest venemeelsed. Siiski tuli minuga rääkinud külaelanike jutust välja üks – nad ei hooli sellest, kas nende küla jääb Ukraina või LNRi (Luganski rahvavabariigi) alla. Nad tahavad ainult ühte – rahu.

Kummaline sõda

Paraku näitavad paljud märgid, et rahuni on veel pikk tee. Viimastel päevadel on pinge rindejoonel kasvanud ning Euroopa poliitikuid nimetavad olukorda suisa plahvatusohtlikuks. "See on tegelikult üks kummaline sõda ja mul on tunne, et seda justkui ei tahetagi lõpetada, kuna see on kellelegi kasulik," mõtiskles Vlad Starodubov.

Muide, seda sama arvab ka Ukraina nimekas ajaloolane Dmitri Belõi, kes ajakirjas Fokus ütles, et tema hinnangul on sõda jõudnud faasi, kus ei osata sellega midagi peale hakata ei Kiievis ega Moskvas. "Peale selle on sellest sõjast huvitatud teatud ringkonnad ning ka neid võib leida nii Moskvast kui Kiievist."

Kõik ootavad sõja lõppu

Mullu augustis kolis Luganski Kaubandus-Tööstuskoda Severodonetskisse. Senise seitsmekordse hoone asemel asub esindus nüüd vaid ühel korrusel ning esinduse 90 töötajast on ametis viis. Alberti kabinetiks on kapitagune. "Luganski oblast kaotas sõjaga väga palju. 80 protsenti tööstusest jäi valitsuse poolt mittekontrollitavale alale. Kuid enne sõda oli Luganski oblasti osakaal Ukraina majandusest 13 protsenti," rääkis ta.

Kuid nendelgi ettevõtetel, mis on Ukraina kontrolli all, ei lähe hästi. Severodonetski mootori, keemiatehase Azot töö praktiliselt seisab, kuna ettevõtte toormega varustamine on katkenud. Ettevõte hoiab inimesi madalama palga eest hooldustöödel. Severodonetski külje all asuva 100 000 elanikuga tööstuslinna Lisitšanski tööstusest on alles vaid riismed.

Asepresidendi sõnul ootavad nii siinsed ettevõtjad kui ka inimesed ainult ühte – rahu. "Raha armastab vaikust ja seni, kuni seda pole, ei tule siia mingid investeeringud. Kui keegi ettevõtja ostaks praegu siin maad ja hakkaks tehast rajama, siis peetakse teda tõenäoliselt hulluks, sest mitte keegi ei oska öelda, mis homme juhtuma hakkab," tõdes ta mõrult.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee