Repliik

Repliik | Milline on tõde 20. augustist ja MRPst? (6)

Mauno Viires, ajaloohuviline, 21. august 2015 16:55
Foto: TIINA KÕRTSINI
Mõni nädal tagasi lahkus meie seast Endel Lippmaa, silmapaistev teadlane ja ühiskonnategelane. Kõigi tema muude saavutuste kohale jääb aga uhkes üksinduses troonima tähekombinatsioon MRP – Molotovi-Ribbentropi pakt. Pole vist eredamat näidet vaimu võitlusest võimu vastu kui Lippmaa „tahte triumf“, mis tõi kaasa hiilgava võidu hiigelriigi masinavärgi üle.

MRP avalikustamist ja hukkamõistu peetakse pöördepunktiks NSV Liidu ajaloos. Varises pihuks ja põrmuks mitu müüti. Ühe vale kõrvaldamine andis ühtäkki eluõiguse tõele paljudes valdkondades.

Samal teemal

Eestlastele oli see võit märgilise tähtsusega. Kellelegi ei tulnud pähegi öelda: „Meil on oma tõde, venelastel oma. Las jäädagi nii! Küllap on tõde seal kusagil vahepeal!“

Tõepoolest, Stalini ja Hitleri vahelist tehingut kas oli või ei olnud. Siin polnud ruumi kahele eri tõele, vastakuti olid lihtsalt tõde ja vale.

MRP avalikustamine tähendas hinnangu andmist tervele epohhile. Unustamatul pressikonverentsil kümme aastat tagasi, kui Astrid Kannel küsis Venemaa presidendilt Vladimir Putinilt, miks Venemaa ei vabanda Eesti ees okupatsiooni pärast, küsis too vastu: kui palju võib ühe asja pärast vabandust paluda? Nagu selgus, pidas ta vabandamiseks MRP avalikustamist ja tühistamist. Sellest vastusest võis välja lugeda, et vabandamine on siiski toimunud, järelikult oli, mille pärast vabandada. Nõukogude Liit ei saanud Baltimaid okupeerida, sest need kuulusid talle. Venemaa sai tagasi selle, mille ta 1918. aastal oli sakslastele loovutanud.

Tookord kõlasid need sõnad naeruväärselt ja vastuse esimest poolt arvesse võttes lausa skisofreeniliselt. Ometi, tänaste sündmuste valgusel peaksid just selle inimese eksiarvamused meis tõsist muret tekitama. Mõelgem või põhjendusele, mille ta esitas Krimmi okupeerimise kohta: seal asub venelaste püha linn Hersones.

Seega võib ajalooline vale osutuda ohtlikuks relvaks vallutaja käes ja olla sütikuks saatuslikele protsessidele. Seepärast ei maksa kergekäeliselt suhtuda ajaloolise tõe otsimise vajadusse.

Lähiajaloole tagasi vaadates on meil ju lõpuni lahti kirjutamata oma taasiseseisvumise lugu. Hullemgi veel, on käibel kaks versiooni, mis teineteisele vastu rääkides kogupilti sedavõrd hägustavad, et jääb mulje, nagu ei oleks meil selle aja ajalookäsitlust olemaski.

Praegu konkureerivad meil Rahvarinde ja Eesti Kongressi kaks vastandlikku tõlgendust. Esialgu piisaks sellestki, kui kokku koguda kõik faktid ja lasta neil ise enda eest kõnelda, püüdes haarata tervikpilti ning jättes kõrvale poliitilis-konjunktuursed kaalutlused.

Meie rahval on ju õigus ausale objektiivsele lähiajaloole. Sellisele, kus pole kohta vassimisele, ebatõdedele ega propagandaklišeedele.

Kui me ise oleme toimunu suhtes teadmatuses, võidakse seda meie vastu kergesti ära kasutada. Ajaloolaste teemast on korraga saanud julgeolekuküsimus. Käegalöömine on siin kurjast.

Samal teemal

23.07.2017
Mikko: MRP mälestuspäev rõhutab ühtse ja demokraatliku Euroopa olulisust
16.08.2016
Venemaa rahvakunstnik: Balti riikidelt peaks okupatsiooni eest vabandust paluma
08.09.2015
KÕMULINE DOKFILM: Hitler pääses Teisest maailmasõjast eluga