Eesti uudised

Vigala Sass: "Ma kogu aeg ootan. Juba kolmandat nädalat ootan, millal ma ära lähen." (125)

Teet Teder, 17. august 2015, 07:00
AASTAID TAGASI: Selle koha peal, kus Sass end 2011. aasta mais tugitoolis mugavalt tundis, on nüüd reguleeritava põhjaga haiglavoodi. Sass ei taha, et temast uue pildi teeme. Ta on liialt haige.Foto: Tairo Lutter
Sass on oma toas voodis. Telekas käib üsna kõvasti, aga sama kõvasti muliseb Sassi kõrval hapnikumasin. Ta palub meil oodata, sätib end. Läheb mõni hetk, kuni ta ütleb: tean, et olen ära minemas. Ta ei ütle suremas.

"Mul vahepeal lõppeb õhk otsa," ütleb Sass peaaegu silp haaval ja iga silbi vahel hinge tõmmates.

Tal on väga raske olla. Ometigi leiab ta jõudu, et rääkida ja õpetada.

"Pole viga, meil aega on," ütlen vastu.

"Vaata, et siis nutma ei hakka. Siin on neid inimesi küll käinud, kes pärast ei ole üldse rahul. Ise küsivad ei tea mis asju, saavad aru ei tea mis moodi. Nii nende humanitaaridega on, neil ei ole reaalpõhja all. Midagi teha ei ole," ütleb Sass, et elame humanitaaride maailmas.

"Ma sündisin valesti, reaalainete austajana. Humanitaare on rohkem kui reaalainete inimesi. Siis sain aru, et inimesena kõlbab igaüks. Küsige!"

Kui palju inimesi veel sinu juures käib?

"Ma ei võta vastu enam poolteist kuud. Ainult juhuslikud, kes vägisi on sisse tulnud, kuulan ikka ära. Püüan nõu anda. Ma tahan alati saada kätte vere kliinilise pildi, väljavõtte haigusloost ja siis alles saan midagi soovitada. Kui neid ei ole, siis on tühi jutt. Saan midagi soovitada, aga see ei pea alati täppi minema."

Jaak (Sassi sõber, istub meie kõrval) ütles küll, et sul on kehvasti.

"Muidugi on kehvasti."

"Mis sa siis mõtled? Kui viisteist aastat on vähi raskeim staadium olnud, kui kehvasti ta veel saab olla? 2002. ja 2003. aastal lõigati kõik ära. Sain keemiaid ja ma olen väga hästi vastu pidanud. Ma olen üle 30 korra keemiat saanud."

Sa oled katsetanud kõik oma ravimtaimed ka enda peal?

"Kõiki taimi ei saa katsetada. Minu kasutuses on üle 500 taime, aga neid on tükimaad rohkem, neid tuleb järjest juurde ka. Kahjuks on see ka nii, et arstid soovitavad juba neid taimi, mis ei ole üldse vähiga seotud. On toonikumid, mis kergendavad kõrvalekalletest tulenevat enesetunnet. Aga ta ei ole ravim, see on pettus. Kui minu vähiraamat satub sensitiivide kätte, kes oskavad rahvaga manipuleerida, siis see on kõige kurvem. Väga kiiresti rikastuvad, kuna esialgu on väga head tulemused.

Teine äärmus on see, et kui arstid saavad teada, et minu rohud on peal, siis enamik arste enam edasi ei ravi. Jätavad ära, ütlevad head sõnad kaasa inimestele. Kuigi mul on taimeteadus taga. Minu ravimtaimede juures on tulem kuskil 61-62% ka nendel, kes koju saadetakse. Sama tulemuse on saanud filipiinid ja jaapanlased, aga nemad võtavad ravi ainult raha eest, keemia on raha eest."

Mis sinu teadmistest saab, sa oled kõik kirja pannud?

"Olen küll. Kui keegi ära ei tõmba ja äri ei tee, nagu ravimtaimede raamatuga. Seal on üks naisterahvas kaasautor ja seda antakse välja. Ja siis on nii, et seal on minu elulugu kõik valesti pandud. On midagi kuuldud ja kirja pandud. Raamat ise on korras, aga keegi on sinna juurde tulnud. Mina ei andnud seda trükki, aga käsikirjad on ülikooli raamatukogus Tartus. Ma ei sa ju trükkida, kui sama nime all on keegi teine juurde pannud."

Sassil on arvutis ligi 300leheküljeline raamat veel pooleli.

"Seda lõppu ei ole ma sinna juurde enam saanud panna, mul näpud enam ei liigu. Kätt saab libistada mööda paberit, aga näppudega ei ole enam välja tulnud. Kõik muutused on väga rasked. Keha sööb iseennast kogu aeg."

"Ma olen ju kokkuvõttes ära käinud 16 korda, tolles ilmas. See on kõik jama, mida räägitakse – surm on surm. Esimene kord oli kaks nädalat tagasi. Eelmine kord, kui tuli äraminek peale, ma ei saanud hingata enam. Hingamine katkes ja 16 minuti pärast võpatasin. Arvatavasti stimulaator lõi sisse, pani südame uuesti tööle ja niiviisi kogu aeg kordus. Hakkasin aru saama ja kadusin jälle ära. Pärast seda on olnud nii, et kahe- ja kolmetunnised veel, aga siis ma ei ole vaimselt ära käinud.

Äraminekul ei ole vaja hirmu tunda, saad ju ise tellida, kuidas see asi on. Kas kõik on suutelised, see on ise asi. Aetakse mingit sogajuttu jumalast ja teistest eludest."

Pead sa veel arstil käima?

"Ei, ma loobusin. Sest ta on aus mees ja katsetas ära palju erinevaid rohtusid, aga selle katsetamise käigus lõhuti organism ära. Need uued rohud ei ole arvatavasti mõeldud vähiraviks. Ma ei süüdista, sest me leppisime kokku, et ma katsetan enda peal."

Ega sa ise veel käega löönud ei ole?

"Ma kogu aeg ootan. Juba kolmandat nädalat ootan, et millal ma ära lähen. Kätt enda külge ei tohi panna, see on šamanismiga seotud. Kuigi ma olen reaalinimene, olen ma teinud isiklikke katseid ja on kogemusi, siis kisub ikkagi kõikuma reaalteadmine. Aga nüüd on õnneks taganemistee olemas. See sama teabemaailm, mis on nüüd välja tulnud."

Mida sa tahaksid inimestele veel öelda?

"Surma ei pea kartma. Kui kardad, siis on väga raske ära minna. Aga kui ei karda ja jälgid neid astmeid, siis ei ole midagi. Aga selle jaoks peab olema väga tugev tahtejõud, sellepärast, et minekud on seotud suurte-suurte valudega ja halbade tunnetega. Mind on praktiliselt poodud kolm kuud järgemööda. Kui keegi tahab proovida, kuidas ühekordne poomine on, siis proovigu ja tehku seda siis kolm kuud järele. Samas kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. See on küll võllanali, aga nii ta on.

Kehal on küllalt tugev kaitseosa iseendal. Kui lähed hirmuga, siis jääb süda lihtsalt seisma, aga kui jälgid ja pingutad, siis saab inimene veel kaua vastu pidada. Selle olen ma kindlaks teinud. Mõni ütleb, et äkki ma olen sadist ja mulle meeldib ennast piinata."

Sa oled palju keemiat saanud, sul on aastaid turjal, kuidas on nii, et sinu juuksed on ikka nii tumedad?

"Mul on kogu aeg mustad juuksed olnud. Ja nüüd on mul habe tulnud, muidu ainult tutt oli."

"Sass oli korra täitsa valge," ütleb kõrval kiiktoolis Sassi sõber Jaak. "Ja siis oma rohtudega läks mustaks tagasi. Sa peaks selle ära patenteerima."

"Et siis hakkaks jälle keegi tapma ja õiendama," pole Sass nõus.

Kas on pakutud, et anna mõni retsept, siin on tuhanded eurod?

"Siis juba miljard. Ja siis ma kingiksin Saaremaale selle, et inimesed saaksid uuesti üles ehitada oma talud."

Jaak: "Sassi on välismaale kutsutud küll. Talle on pakutud terveid teaduskollektiive ja instituute suursaadikute poolt. Ainult meie, eestlased, pole pakkunud. Aga Sass on jäänud siia oma metsa."

"Nii ta on." Seda ütleb Sass vaikselt.

Oled sa teadlane?

"Ma olen teadlane taimede osas, mitte ainult ravimtaimede, vaid teiste ka. Ma olen kogu aeg neid uurinud. Viimased raamatud ei saa kuidagi viisi valmis. Aga nüüd üks inimene võttis kätte ja hakkas jälle trükkima. Umbes kolm või neli raamatut on vaja veel teha. Mulle on loodus andnud viletsa keha võrreldes teistega. Mul on kaasasündinud kehaehituslikke hälbeid 12 tükki. Kui on üks, siis on lootust ellu jääda. Kristlik jumal on mind "õnnistanud" (Sass naeratab), kuigi ma ei ole kristlane."

Igal sinusugusel teadlasel on midagi, mille järgi teda mäletatakse, mingi tähtis avastus. Mille järgi sa tahad, et sind mäletataks? Mis on sinu jaoks see kõige suurem avastus, saavutus, mida sa tahad teistele edasi anda?

"Mina ei taha midagi edasi anda. Tullakse ja küsitakse ja kui küsitakse, püüan täita inimeste soovi. Kuna ma ei maga, ütle, mis sa teed? Raamatud on need, kuhu kukud sisse ära. Mul on see tatist peale, üks kehaehituse anomaalia, mis ei lase väsimust kallale. Ma kuskil poolteist tundi olen pikali, kõigutan. See on silmade jaoks ka. Kõigutamise ajal oli võimalik käia hulkumas, hunti joosta või varest lennata. See oli kõige parem osa päevast.

Kui üldse miskit minust jääb, millega ma ise väga rahul olen, siis raamatud ja retseptid, mis seal sees on. Aga ma ei saa iialgi rahul olla just selle pärast, et teadus leiab järjest uut ja uut iga taime juures. Seepärast on see lapsekingades raamat, kuigi seal on 25 000 retsepti 1600 erineva juhtumi kohta.

Ma tõin Siberist taimed, nende seas kahekojalise kuldjuure, ja seemned ja kaitsesin akadeemiliselt ära veel kahe ravimtaime kultuuristamisega. See tegi rohkem minu pojale head meelt, sellepärast, et ta ütles, et kui ma ära kaitsesin, siis inimesed ei saa ütelda, et sa oled mingi nõid, sa oled teadlane. See tegi mulle tõesti head meelt. Mulle ei öeldud, et poisil on koolis nii raske.

Kolmas, mis mulle kõige rohkem on rõõmu teinud, on etnograafia osa. Seal oli nii palju uut avastada. Sai tehtud eepos "Kuldmamma". Seal ei ole kristlikke sugemeid sees, ainult meie hõimurahvaste maailmapilt tol ajal. Seal on ka ravivõtted sees ja seal on ka teavet antud, kuidas venelased oma Kuldmammat otsisid. Venelased isegi saatsid 1923. aastal akadeemik Obrutševi ekspeditsiooniga Siberisse Kuldmamma jälgi ajama. Ta leidis jälgi küll, kohalik rahvas teadis, kuskohas ta on, kuid välja ei antud."

Sass räägib, kuidas Kreutzwald "Kalevipoja" eepose ära rikkus ja kristlikuks tegi.

"No ja siis sai nuhkida läbi tema minekut, kuidas ta läks maailma Kuldmammat otsima, selleks, et Kalevipoeg munad tagasi saaks. Sest kui Kalevipoeg nägi naist Mohni saarel, siis tema pidi selle kätte saama. Ta oli kasvatamatu laps. Siis Mohni plika oli südi plika ja lõikas siit ja sealt ja mune polnud enam. Mis kuningas sa oled, kui mune pole. Siis Alevipoeg, meel härdakene, läks Ida poole Kuldmammat otsima."

Vahepeal räägib Sass, kuidas ta Nõukogude Liidu ajal parteisse kuulus.

"Ma sain kokku Nõukogude Liidu põllumajandusministriga, mind viidi tema jutule. Kui ma järgmisel päeval teda nägin, ta oli kartulipõllul, käed porised. Üliõpilased vahtisid, käed taskus, kõrval. See ajas mul hinge täis. Ma rääkisin talle ka taimede proportsiooniõpetusest. Et tegelikult on see seaduspärasus väga laialt kehtiv, et seda peaks ikka uurima ja vaatama ja mitte kõrvale viskama. Kui täpselt tõestada ei saa, ei ole teadus. Aga kui ta üldise proportsiooni annab, ikkagi midagi on.

Põrand oli tal kabinetis porine, harilikud toolid, kaks lauda nagu koolis. Ja temal oli igavene rida telefone, igasse oblastisse pidi saama ju otse helistada.

Aga räägin Kuldmammast edasi. Sai Kuldmamma tiir peale tehtud. Kokku sai 18 eepost läbi töötatud. Kõige kuulsam eepos, kus Kuldmammat kirjeldatakse, on "Kangelane tiigrinahas". Raamat on kuskil 400leheküljeline, ainult üks lehekülg on kirjutatud, kus valge hiid põhjalast on tulnud ühe musulmaniga otsima Kuldmammat. Seal oli ainult üks lehekülg, aga mul on peaaegu 1000leheküljeline eepos Kuldmamma otsingutest ja leidmisest. Võtsin eeskujuks siiski "Kalevala" rütmi.

Sain kirja panna päris ilusaid asju. Mul oli Nõukogude Liidu muuseumide peadirektor tuttav. Pääsesin sisse Ermitaaži ja ka teiste muuseumide suletud fondidesse. Nägin tõendeid ja jälgi meie ja meie sugulasrahvaste kohta, kes me kunagi elasime ja asustasime suurema osa praeguste slaavi riikide territooriumidest.

Aga neid tõendeid kauaks ei ole, kuna tulid süstemaatiliselt käsud korjata kokku kõik, mis on enne slaavlasi olnud, saata Moskvasse ja hävitada.

Kuldmamma on seepärast mulle kõige kallim, sest ma sain hirmus palju näha seda hävitamise osa Nõukogude Liidus. Ajaloo hävitamist. Nii, nagu meilgi bandiitide aegu oli."

Sa oled uurinud taimede ja kiirituse seoseid?

"Olen jah," sõnab Sass vaid ja ütleb, et ma diktofoni kinni paneks. See on tema Nõukogude Liidu see periood, millest ta avalikult ei tohi rääkida.

Oled sa elus midagi kahetsenud?

"Kurat, ega nüüd vahepeal ikka tuli kahetsus peale, et kuradi jumal, seanägu, mõtles mind nii paljude kalletega siia ilma luua. Kas ma olin ära siis teeninud selle, seda ma ei saa aru, see ajab ikka hinge täis. Ma olen kogu aeg pidanud ennast ravima."

Millal sa viimati oma metsas käisid?

"Üle kahe aasta tagasi kevadel. Aga kui uus rohi peale pandi, mille eest maksta tuli, siis jäi see ära. Nüüd päris viletsaks jäin siis, kui viimane operatsioon sai ära tehtud. Pärast seda ma ei saanud käia enam, ainult toas käisin. Nii ma olen nüüd kuues nädal. Järsult läks. Öösel läksin voodisse, tegin harjutusi ja hommikul enam jalad ei kandnud. Siin olen nüüd teist nädalat (voodis, kus Sass praegu lamab). Ja siis toodi hapnikumasin ka, aga see ei olnud töökorras ja kaks nädalat ahmisin ikka õhku. Aga nüüd ta tuleb kogu aeg, lapsed oskavad puhastada ka."

Kas võib olla nii, et kui otsisid õiget vähiretsepti, katsetasid sa oma rohte enda peal ja sellega rikkusid oma keha?

"Muidugi. Ma ikkagi tegin surmatunnusteni välja ja võtsin siis natuke maha või panin juurde, otsisin, et kui palju ma võin anda."

Oled ennast ohverdanud oma teaduse nimel?

"See ei ole minu teadus. See on iidamast-aadamast, lihtsalt tuleb uuesti üles äratada.

Kõige mõnusam oli ikkagi Kuldmamma tegemine. Erinevate kultuuride, erinevate eeposte uurimine, see oli ikka väga huvitav."

Millist vastukaja sa "Kuldmammale" saanud oled?

"Mulle pole keegi midagi kirjutanud."

"See on huvitav," räägib sõber Jaak, "kui Sass on avaldanud raamatu, näiteks "Estide (Tšuudide) hingestatud ilm", ja mulle meeldib väga selle teine osa, kus on sõnaraamat juures. Aga mitte mingit reaktsiooni ei ole."

"Ükskord sain preemiat, aga ma ei tea, kui palju seda oli. Ma istusin Tormisega (helilooja Veljo Tormis) kõrvuti. Ma ei tea, mille eest Tormis sai, aga ajasime juttu. Ma küsisin Tormise käest, et mis sa selle rahaga teed, paned pidu ka? Ta ütles, et ah, seda on nii vähe. Ma mõtlesin, et kui seda nii vähe on, mis ma sest saan. Tõusin sealt üles, läksin papa Kirsi juurde ja andsin talle, et tee miskit, loitsu või osta endale küünlaid."

"Papa Emmanuel Kirss on kirikuõpetaja," ütleb Jaak vahele.

"93aastane. Me oleme temaga tuttavad 17 aastat, aga nüüd ma ei ole saanud tema juurde."

Kalevi karikas Sassi metsas

"See oli ilus park," ütleb Sass oma metsale mõeldes.

Sassi mets oli isegi Eesti istanduste nimekirjas kui teaduslikku väärtust omav arboreetum. Nüüd on seal Sassi riituseplatsid rohtu kasvanud, puukujud osalt mädanenud, rõngasristid viltu. "25 aastat tagasi, kui Sass tegi kavandid ja terve see metsatukk oli täis meie oma rahva uskumustel ja mütoloogial, mis oli kristlusest mõjutamata, puukujusid. Need kahjuks mädanesid ära. Tallinna skulptor tegi need Sassi kavandite järgi valmis," räägib sõber Jaak.

Edasi tuleb Sassi riituste põhiplats ja sinna kõigil asja pole. Eemalt paistab teine, põhiplats. Seal on suurele kivile ka meeneid jäetud. Üks neist läigib päikse käes: see on suurim tükk kuulsast Kalevi korvpallimeeskonna karikast. "Kas sa seda legendi tead, kuidas see siia sai?" küsib Jaak.

"Sellega on selline asi, et tükk aega nad (Kalev) kaotasid ja siis läksid Sassi juurde. Lubasid, et kui tulevad Liidu meistriks, siis toovad karika Sassile. Sass tegi rituaali ja andis oma ravimtaimede tõmmiseid ja kui nad tulidki Liidu meistriteks, siis tuli see neile meelde. Kui karika kätte said, siis üks neist, Sergei Babenko, ütles, et see pannakse nagunii kusagile muuseumi ja lasi selle vastu kivipõrandat. Igaüks sai killu ja kõige suurem toodi Sassile."

Sass: Jumala värk on lollitamine, aga mööda sest ka minna ei saa

«Kopti ristiusk, 1700 aastat enne Kristust vana, sellest ei räägita midagi. Ristiusku poleks sündinudki, kui seda poleks olnud. Käib ajaloo käänamine, et oleks kergem inimesi lollitada. See jumalavärk on minu jaoks nagunii lollitamine, aga sellest mööda ei saa minna, sest niivõrd suur hulk inimesi vaatab taevasse, kui nendel on häda käes. Ja kui see ei aita, siis minnakse kirikusse. Selle koha pealt on kirikutel täitsa õigus, et nad peavad olema. Isegi karmimad.»

Samal teemal

17. oktoober 2015, 08:00
Jäneda nõid: Vigala Sassi sarnane sünnib Eestis hulga aja pärast
24. september 2015, 07:00
Pidu Triigis, mitte matus!
22. august 2015, 08:00
Vigala Sass ehk Aleksander Heintalu
21. august 2015, 18:08
PUHAKU TA RAHUS! Milline mees oli Vigala Sass?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee