Eesti kanepiliidu juhatuse liige Madis MasingFoto: ALDO LUUD
Mart Kalvet, MTÜ-de Ravikanep ja Eesti Kanepiliit liige, esineja Arvamusfestivalil 13. august 2015 16:47
Ajal, mil senise uimastipoliitika tõhusust hinnatakse ümber kogu maailmas, mil kanepiravi on peavoolustumas ning toimuvad riiklikud ja piirkondlikud eksperimendid meelelahutusliku kanepi lubamisega täiskasvanuile, tekib küsimus, kellele seda õigupoolest tarvis on. Kes on need, kes kanepitarvitajate tagakiusamise lõpetamisest tegelikult kõige rohkem võidavad? Tänavadiilerid? Rahvusvahelised narkokartellid? Demokraatia ja vabaduse vaenlased? Kaugel sellest!

Õhtuleht teeb Arvamusfestivali arutelust "Narkopoliitika reform ja kas Kanepi reguleerimine päästab või laastab Eesti" otseülekande, ülekanne algab reedel kell 12.30.

Lihtne ja lühike vastus on, et kanepisõja lõpetamisest võidaksime me kõik, kogu ühiskond. Pikem vastus sisaldab siiski mitmeid agasid, millest tuleb juttu ka sel nädalavahetusel Paides Arvamusfestivalil kahe avaliku arutelu raames.

Turumudeleid on palju ja tekib üha juurde

Ehkki kanepi varimajanduslikust sfäärist irrutamise ja/või reguleeritud-kontrollitud turule toomise vorme proovitakse mitmel pool maailmas, on suurem osa neist veel nii värsked, et nende põhjal midagi kaugeleulatuvat täppisprognoosida oleks vastutustundetu.

Ometi annavad kõik sellised eksperimendid Portugali süsteemsest dekriminaliseerimisest ja Hollandi kokkuleppelisest läbisõrmedevaatamisest Colorado ja Washingtoni maksustatud ja reguleeritud mudeliteni mõista, et need on paremad kui senine lauskeelustamine.

Sajandipikkune kogemus, mida meile on pakkunud radikaalne eksperiment uimastite keelustamisega, ütleb, et see ei ole mitte kunagi mitte kusagil andnud soovitud tulemusi (kui mitte pidada "soovitud tulemusteks" uimastisuremuse kergitamist, kuritegevuse soodustamist, uimastikahjude võimendamist ja uimastihariduse õõnestamist ning nii raisatud ressursside kui ka hävitatud elude mõttes väga kuluka relvastatud uimastisõja põlistamist).

Kuna sellest ajast, mil kanepisaaduste jaemüüki reguleeriti seadustega, on maailmas palju muutunud, on meil nüüd keeruline objektiivselt vaagida küsimust, kuidas oleks kõige mõistlikum ohjata ravi- ja rekreatiivkanepi turgusid Eestis.

Eesti ravikanepisüsteem lonkab, kuna globaalne keelurežiim lonkab

Seda, et ravikanepi riiklik reguleerimine Eesti moodi on küüniliselt must huumor, mitte patsientide õiguseid ja huve arvestav süsteem, näitab tõik, et ehkki kanepi meditsiiniline kasutamine on meil olnud seadustatud juba kümme aastat, pole ükski arst ühelegi patsiendile botaaniliste kannabinoidide kuuri määranud.

Kuid ärgem tõtakem selles süüdistama arste või ametnikke! Nimelt pole ei meie praktiseerivatel arstidel ega ka tervishoiuametnikel piisavalt teadmisi organismis kõikide elundkondade tööd moduleeriva endokannabinoidsüsteemi ja seda mõjutavate ainete — kanepiürdi toimeainete kannabinoidide — kohta, et sel teemal pädevaid otsuseid langetada.

Tulevastele arstidele ei räägita ülikoolis endokannabinoidüsteemist peaaegu sõnagi, mis pole ka ime — Ameerika Ühendriikide keelustamismeelsete riigiametnike ja hiljem ÜRO eestvedamisel on maailma rahvad ju otsustanud, et endokannabinoidsüsteem koos seda mõjutavate ainetega ei kuulu mitte meditsiiniteaduse, vaid korrakaitseorganite jõustamispingutuste valdkonda.

Meditsiinilisest küsimusest tehti ülemaailmne kriminaaljuriidiline probleem 1961. aasta ÜRO ühiskonventsiooniga ajal, mil polnud isegi teada, kuidas täpselt kanep inimese vaimset ja kehalist seisundit mõjutab. Uimastite tarbimismäärade kasv, laialdane levik alaealiste hulgas ning uute, varemkeelustatutest reeglina ohtlikumate uudisnarkootikumide halli turu õitseng on vaid mõned märkidest, et senine keelurežiim on oma aja ära elanud.

Suure tõenäosusega tunnistavad eesrindlike riikide esindajad seda tõika ka ÜRO peaassamblee erakorralisel uimastiteemalisel istungjärgul 2016. aastal; loodetavasti kirjutatakse siis ka 1961. aasta konventsiooni mõned parandused.

Kingitus kõige nõrgemale — ja kõigile teistele

Uimastipoliitiliste arengute pikaajaline seiramine on andnud mulle kindluse väita, et Eestis võidaksid kanepiseaduste inimlikustamisest esmajoones patsiendid, kellele kannabinoidravi on näidustatud.

Milline peaks olema selle võimaldamise süsteem, nii et ravimid oleksid patsientidele kergesti kättesaadavad ja taskukohased ja et need samas ei satuks laste kätte, on küsimus suurele ringile — ehkki kindlasti tuleks võimalikke lahendusi vaagides õppust võtta mujal juba toimivatest lahendustest nagu Hispaania kinniste kanepiklubide süsteem või USA eri osariikide kanepiapteekide mudelid.

Kindlasti võimaldaks kanepi ja muude uimastitega seonduvate põhjendamatute hirmude taandumine pakkuda kergestihaavatavale kontingendile, eelkõige koolilastele senisest tõhusamat uimastiharidust.

Usun, et uimastiharidust kogu maailmas ootab ees paradigmanihe. Ideoloogiliselt kallutamata, adekvaatse ja praktilise, elusid säästva uimastiinfo arusaadav toomine õpilasteni teeks lõpu uimastiohtude suuremaksvaletamisele ja uimastikahjude võimendamisele noorsoo hulgas samamoodi nagu pädeva seksuaalhariduse toomine koolidesse on vähendanud teismeliste rasestumust, suguhaiguste levikut ja üldist suguelulist võhiklikkust.

Samuti võidaksid kasutute karistuste kaotamisest kõik teised, kellel praegune uimastipoliitika takistab seaduseid rikkumata end hästi tundmast — pühapäeva-kanepisuitsetajatest väikekasvatajateni.

Võidaksid politseinikud, kes saaksid kanepirikkumiste asemel tegelda tähtsate, ühiskonda päriselt ohustavate kuritegude lahendamisega (Ühendkuningriigis, mille poliitiline ladvik seni keelupoliitika uppuvat laeva hülgamast keeldub, on piirkondlikud politseijõud juba omaalgatuslikult seda teed läinud — majanduslangus on teinud korrektuurid jõustamisorganite prioriteetidesse).

Tõenäoliselt kahaneks Eesti absurdselt rekordiline uimastisuremus — vähemalt mujal on kanepiseaduste leevendamine ja ravikanepi võimaldamine seondunud opioidi-üledooside vähenemisega. Võidaksid meditsiini- ja haridustöötajad, võidaks riigi maksukaugas, võidaksid kohalikud põllumehed ja ettevõtjad.

Isegi kui me teeksime oma kanepiseadused nii rangeks, et need keelaksid müügi registreerimata ostjatele, avalikus ruumis pruukimise, kogu kaasneva äritegevuse ja üldse kõik peale paari taime enda tarbeks kasvatamise ja omaette tarvitamise, vähendaks see ikkagi riiklike ressursside raiskamist ja võimaldaks paremini keskenduda muudele, nurjunud uimastisõjast veel tõsisematele probleemidele.

Sellepärast usungi, et eestlased väärivad inimlikumat, empaatilisemat, tervemat tulevikku ning et uimastipoliitika reformimine turgude reguleerimise suunas aitaks seda saavutada ja säilitada.