Sotsiaalministeeriumi meedianõuniku Oskar Lepiku sõnul on eesmärgiks seatud, et
keeleõpe oleks igal juhul majutuskeskuses kättesaadav. Samuti on oluline eristada alles varjupaika taotlevad inimesed nendest, kelle taotluse on Eesti juba rahuldanud.

"Varjupaika taotlevale inimesele antakse võimalus õppida eesti keelt, kuid seda kohustuslikuks pole tehtud. Kohustuslik keeleõpe tekitaks küsimuse, kuidas varjupaigataotlejat õppima motiveerida.

Kui varjupaigataotleja keeldub keeleõppest, peaksid sellele järgnema meetmed, mis suunaksid ta ikkagi keelt õppima. Õiglaste meetmete leidmine varjupaigataotlejate suhtes on väga keeruline, kuna tegemist on vaid keeleõppest keeldumisega, " selgitas Lepik.

Tema kinnitusel on keeleõppe seadusega kohustuslikuks muutmist kaalutud, kuid sobivate lahendusvariantideni pole veel jõutud.

"Me peame keeleoskust lõimumise alustalaks. Majutuskeskuses viibivatel inimestel ei ole seda kohustust seepärast, et nende meie riiki jäämise võimalikkust alles vaetakse.

Praktika näitab, et õigusliku kaitse saab vähem kui 15 protsenti taotlejatest. Seega ei ole ülemäära mõistlik nendele selles faasis kohustust panna, kuid on väga oluline, et nad teaksid selgelt, et keeleõppe kohustus on üks nende edasise Eestis viibimise tingimusi. Ilma selleta ei saa ei tööd ega haridust," sõnas meedianõunik.

Lepik lisas, et ka Euroopa Liidu tasemel ei peeta kohaliku riigi keele õpetamist varjupaigataotlejate vastuvõtmise miinimumnõudena vajalikuks.