Kommentaar

Ivo Känd | Eestlased ja venelased – miks me üksteisest ei hooli (71)

Ivo Känd, vaatleja, 7. august 2015, 17:25
Foto: LAURA OKS
Teadagi, etteheidete tegemine on sama kui küsida tundmatult, miks ta sind ei armasta. Kuid vägisi armsaks ju ei saa. Venelane armastab ja vihkab hoopis ägedamalt: slaavi hing elab kõike väljapoole, neis on meile tundmatut kirge. See kehtib kahtlemata ka Eestile lähenevate tõmmude kodanike kohta, ent venekeelsed kaasmaalased näitavad mitte-eesti temperamenti kõige massiivsemalt ja reeglipärasemalt. Kui juba valged võõrad on talumatult tulised, mis siis veel värvilistega kaasneb? 

Elitaarsed eestlased 

Kui eestlasi kritiseerib mistahes põhjusel keegi vene nimega kaasmaalane, tõttame kohe ennast kaitsma, et kui sisserändaja pojale midagi ei meeldi, siis…  

Minu venelasest hea tuttav Pavel küsis paar päeva tagasi, kas eestlaste kogukond on mingi elitaarne klubi, kuhu mitte-eestlastel asja pole?

Pavel juhtus kuulama ETV+ peatoimetaja Darja Saare lühivastuseid vene uudistesaate "Vesti" küsimustele Donbassi, Krimmi ja Aljoša teemal vastavalt vabariigi valitsuse ametlikule poliitikale. Kuid nii ei saa luua meie venekeelsete kaasmaalaste tarvis arvestatavat konkurenti Kremli kontrollitud vene kanalitele. Lasnamäe Leenale ja Narva Nikolaile on vaja hinge pugeda, kohelda neid respektiga, olla aus ja atraktiivne. Meediakanal, mis kajastab valitsuse vaateid, pole ju meediavabadus.

Mis lõimumisest me räägime, kui mujalt tulnu pole väärt arvamust avaldama ega kuuldav olema? Lugedes venekeelseid netikommentaare, siis ega ka seal mingit ühiskondlikku rahu ja üksteisemõistmist ei leia, pigem trotsi ja viha.

Seni pole Eesti riik siinsele venelasele pakkunud adekvaatset meediat, kus oleks ühiskondlik keskustelu.

Siinolemise süütundest vaevatud Lasnamäe Leena ja Narva Nikolai räägivad omavahel ilmast, tööst ja Vene köögist, kuid avalikku arvamuse avaldamise kohta ega võimalust neil ei ole. Nad on lihtsad inimesed, kes tahavad kõigest oma peret toita ja õnnelikud olla. Nad ei tea, milles nad eestlaste silmis süüdi on. 

Venekeelne patrioot? 

Kes siis oleks meie jaoks ideaalne venelane, kas Narvas elav integreerunud Vova, kes räägib hästi eesti keelt, kuid kiidab Venemaa püüdlusi, või Tartu Annelinna Anna, kes eesti keelt ei räägi, kuid on tubli teenindaja ja Eestimaa patrioot?

Tegelikult huvitab neid, et oleks inimväärne töö, leib laual – ja see, milline on Eesti riigi seisukoht vene koolide õppekeele küsimuses. Nad on seda meelt, et eesti keelt tuleks õpetada lasteaias ja põhikoolis, gümnaasiumiastmes on keeleõpe juba pealesurutud meede. Kusjuures meist endist teravamaltki tunnetavad nemad, niigi ikka veel pidetud ja teretulematud, värviliste sõjapõgenike maaletoomist ja poputamist. Kuidas motiveerida lõimuma mõlemat poolt, kui samal ajal lisandub ka kolmas, tundmatute tõmmude armee?

Eestlased ei taha Ida-Virumaal elada. Mis on kodaniku tunnusena olulisem, kas keeleoskus või eestimeelsus? Ühtehoidmisel on tähtis arendada venekeelset eestimeelsust ning pöörata tähelepanu nii keelekeskkonna arendamisele kui ka piirkondlikele meetmetele.

Ida-Virumaa taaseestistamine on utoopia. On põhjust karta, et töökaotuse tõttu toimetulekuraskustesse sattunud vene keelt rääkivate inimeste vimm pöördub riigi vastu.

Venemaa jääb meie naabriks koos kõigi riskidega. Kuid elu kahe kogukonna vahel saame korraldada küll, kärpides mõlema poole õeluse tiibu, et hakkaks kaduma "meie ja teie" suhtumine. Eestlaste ja venelaste ühtehoidmine ja lõimumine on võimalik vaid siis, kui seda soovime, vastasel korral hääbume vaikselt.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee