Kommentaar

Toomas Alatalu | Krimmitatarlaste genotsiid päevakorda! (25)

Toomas Alatalu, vaatleja, 6. august 2015 18:24
Toomas AlataluFoto: Mati Hiis
Kremli propagandaaparaadi viimase aja üks suurüritusi oli näiline uue Ukraina-vastase rinde avamine, kui Ukraina endine peaminister Mõkola Azarov teatas esmalt Ukraina Antifašistliku Foorumi korraldamisest 3. augustil, mis päädis Ukraina Päästekomitee loomisega. Asjatundjaile oli algusest peale selge, et see üritus on mõeldud eeskätt tähelepanu äratõmbamiseks teiselt Ukrainaga seotud sündmuselt – Türgi pealinnas Ankaras 31. juulil kuni 2. augustil toimunud krimmitatarlaste 2. maailmakongressilt. Selle tööst võtsid osa Ukraina välisminister Pavlo Klimkin ja Türgi peaminister Ahmet Davutoglu, kes lugesid ette pre

Kongressi järgsel päeval võttis Türgi president Erdogan aga vastu krimmitatarlaste juhid – kongressi presidendi Refat Chubarovi ja Ukraina presidendi voliniku krimmitatarlaste asjus Mustafa Cemilevi, et neile isiklikult kinnitada – Türgi ei tunnusta kunagi Krimmi okupeerimist ja annekteerimist Venemaa poolt. Kremli kinnitustele, et kõik Krimmiga seotu hakkavat laabuma, kuna muu maailm aktseptivat selle liitmist Venemaaga, oli see tõsiseks tagasilöögiks. 

Putini silmakirjalikud lubadused 

Mõistagi teab Kreml hästi oma Krimmi-poliitika Achilleuse kanda ja tasub mäletada, et vahetult enne nn referendumit pidas Putin maha telefonikõne Cemileviga, jagades vaid ebamääraseid lubadusi. Asja ei parandanud ka lojaalsete tatarlaste toomine Putini õhtulauda Sotšis 2014. aasta mais, kus Putin kinnitas muu hulgas sedagi, et ühtlasi peetakse silmas  Kesk-Aasias olevate krimmitatarlaste tagasipöördumist kodumaale. Selle lubaduse täitmata jätmise paljastas Cemilev oma ettekandes kongressile – pärast annektsiooni üritas Usbekistanist tulnud 76 perekonda endale Krimmis elupaika saada ja pidi tagasi pöörduma!

Pole ka ime, sest kogu Venemaa poliitika Krimmis on olnud krimmitatarlaste väljatõrjumise poliitika – seda tuletati meelde ka kongressi vastu võetud resolutsioonis. Läbi ajaloo nägi see välja nii: 1441–1783 eksisteeris Krimmi khaaniriik, mille Venemaa vallutas, kusjuures osa alistatuid pidid käe alla panema ametlikule palvele Krimmi liitmiseks Venemaaga – trikk, mida Moskva on läbi aegade kasutanud kõigi allutatud naabrite suhtes. Krimmi toonane ladvik sunniti lahkuma ja sama kordus 19. sajandil palju kordi. Krimmitatarlaste arv kahanes 100 aastaga kolm korda (pärast Krimmi sõda 1853–56 viisid liitlased oma laevadel ära 12 000 tatarlast).

Ent kohalejäänud osutusid eriti visadeks, hoidsid elus koolisüsteemi ja 1917. aastal kuulutasid Krimmi maailma esimeseks moslemite vabariigiks, kus valimisõigus kuulus ka naistele. Jaanuaris 1918 bolševikud küll kaotasid selle riigi, ent 1921–45 eksisteerinud Krimmi Autonoomses Vabariigis olid kõik juhtivad kohad tatarlaste käes. Täpsemalt seda küll kuni 18. maini 1944, kui kõik tatarlased Stalini korraldusel loomavagunitesse aeti ja Kesk-Aasiasse saadeti.

Seda lõppfaasi kirjeldab äsjasel kongressil vastu võetud dokument nii: Stalini poliitika seisnes "mitte ainult kogu intelligentsi ja kultuuripärandi hävitamises, vaid viis ka kogu rahva väljasaatmisele, kellest pooled surid traagiliste asjaolude ja genotsiidi tingimustes." Kongress kutsub kogu maailma üles uurima ja andma kohtulik hinnang kõigile kuritegudele, mis Vene impeerium ja tema järglased panid aastast 1783 krimmitatarlaste vastu toime, ning need genotsiidiks tunnistama. 

Raske tee koju tagasi 

Teatavasti jäid krimmitatarlased ainsaks rahvaks Nõukogude Liidus, keda ei lubatud oma kodupaikadesse tagasi ja alles 1989 mõisteti nendega tehtu ametlikult hukka. 1980ndate lõpust alates on krimmitatarlased tasapisi tagasi pöördnud, kuid Jevpatorija, Alušta jne kaldapealsed on hõivanud teised rahvad.

Statistika ütleb, et praegu on tatarlasi Krimmis 230 000 (11% elanikkonnast) ja umbes sama palju ka Kesk-Aasias. Kremli anneksiooni-järgse rahvuspoliitika alusel võetakse tatarlasi n-ö võrdselt teiste kannatanute – kreeklaste ja armeenlastega. Cemilev märkis, et tatarlasi tõrjudes räägitakse samas 200 000 Mariupoli kreeklase ümberasustamisest Krimmi.

Kui Prantsuse parempoliitikud äsja Krimmi väisasid, kohtus delegatsiooni juht Thierry Mariani (oli Sarkozy ministrina Putini sõbra, raudteebossi Jakunini partneriks) Jaltas ka tatarlaste perekonnaga ja nentis, et „nad polegi kurvad". Cemilevi kinnitusel on 10 000 tatarlast lahkunud välismaale.

Viimane tatarikeelne telejaam suleti 1. aprillil, tatarlaste kohalejäänud liidritel ei lubatud maailmakongressile sõita ja Krimmi uue parlamendi 75 liikmest on vaid kolm tatarlased ja Ühiskondliku Nõukogu 40 liikmest üks tatarlane. Pole saladus, et Ukraina jättis Krimmi paljuski saatuse hoolde, ent kohe-kohe jõustuvates parandustes Ukraina põhiseaduses asendub senine Krimmi "autonoomia" "rahvuslik-territoriaalse autonoomiaga".

Eks näis, kas sellest on mõju Kremli poliitika mõjutamiseks, aga Krimmi suurima rahvusvähemuse jätkuv õigusetus on silmatorkav. Nagu ka krimmitatarlaste erakordne visadus rippuda oma maa ja õiguste taastamise nõude küljes.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee