Pilt on illustratiivne (ALDO LUUD)

Viimastel päevadel on kogu maailma pahameele ära teeninud USA jahimees Walter Palmer, kes tappis Zimbawe ühe kuulsaima lõvi – tumedalakalise Cecili. Vibunoolega tabatud loom piinles ligi poolteist ööpäeva, enne kui kütid tema eluküünla püssiga kustutasid. Eestlasedki on käinud Aafrikas jahitrofeede järel. Kui menukas on eksootiline jahiturism praegu ja mida sellisest loost üldse arvata?

Eesti jahimeeste seltsi tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe sõnul eestlased enam eriti Aafrikas jahil ei käi. Kümmekond aastat tagasi võis seltskonnauudistest üsna tihti lugeda, kuidas ärimehed siirduvad Mustale Mandrile jahipuhkusele. Aafrikas käisid nii Margus Leivo, Olari Taal, Villu Reiljan kui Jüri Käo. Nüüd on asjad hoopis teisiti.

"Need kes on tahtnud käia, on viimase 20 aastaga oma käigud ära käinud ja trofeed kätte saanud. Jahiseltskonnad ei käi enam isegi igal aastal. Iga paari-kolme aasta tagant käiakse, kui on huvilisi uustulnukaid," selgitab Lillemäe.

Tema kinnitusel tulevad jahituristid Aafrikasse praegu peamiselt USAst. "Vaadake, kui suur maa neil on. Ameeriklasi ikka jagub. Ja neil on raha. Aafrika on suurte riikide jahimeeste pärusmaa," mõtiskleb Lillemäe.

Ameerika Hääle veebikülje andmetel teenib Aafrika lõunaosa jahitööstus igal aastal ligi 750 miljonit dollarit kasumit. Aastas aitavad jahituristid luua 70 000 töökohta.

Loomakaitsjatel ajab harja punaseks see, et paljudel juhtudel kasvatatakse jahiloomi spetsiaalselt küttimise jaoks. Selle pooldajad omakorda väidavad, et rikkad jahihuvilised on nõus lõvi või muu eksootilise eluka laskmise eest maksma palju raha, mida saab kasutada Aafrika liigirikkuse säilitamiseks.

"Kuidas jaht oli korraldatud ehk kohalike jahikorraldajate ja USA jahimeeste kokkulepe on nendevaheline asi. Kohalikule kogukonnale on jahiturism väga oluline ja toob palju raha sisse," kommenteerib Lillemäe.

Jahi põhimõtteks olgu - pauk ja puusärk!

Tema sõnul ei saa ükski jahimees siiski rahul olla sellega, kuidas Palmeri lõvijaht lõpuks välja kukkus. "Mis puudutab vibuga jahtimist, siis Eesti jahimehed on ka oma jahinduse heas tavas rõhutanud, et kui sa lasta oskad, siis tuleks loom hukata võimalikult valutult ja kiiresti. Olgu jahi eesmärgiks loomaliigi arvukuse reguleerimine, tauditõrje või küttimine endale toiduks, aga loom ei tohiks kunagi piinelda. Jahi põhimõte on - pauk ja puusärk!" on Lillemäe nördinud.

"See, et nad läksid nii suure ja võimsa looma kallale vibuga, lask ebaõnnestus ja et lõvi polnud võimalik nii pika aja jooksul koerte või ükskõik millega üles leida, talle järgi minna ja ära tuua, see on ikka täielik möödapanek. Seda ma ei kiida küll kuidagi heaks. Selliseid asju lihtsalt ei tehta, " leiab jahimees.

Lillemäe sõnul on Eesti jahimehed väga hoolikad. "Seakatkuga on meil väga palju piiranguid ja kitsendusi pandud jahile. Kitsenduste alla ei käi haavatud uluki otsimine koeraga. Seda on endiselt lubatud katkupiirkonnas teha," toob ta näite.

Jahimeeste selts rõhutab, et Eesti jahimehed jäävad oma seisukohale: loom ei tohi piinelda. Kui loom saab haavata, siis tuleb ta koeraga võimalikult ruttu metsast välja tuua.

Jaga artiklit

16 kommentaari

E
eesti jahimees  /   08:45, 6. okt 2015
Lillemäe, kes eesti jahinduses esindab nõuka-aegset traditsiooni, võiks oma suumulgu üsna koomal hoida. Mõne hea aasta see oli kui ta ajakirja Eesti Jahimees veergudel oma aafrika jahireisist pajatas. Shaakalina rikkurite seltskonnas, ilmselt. Rassismist ja ülbusest nõretav lugu õnneks jäi pooleli. Ju oli ajakirja toimetajatel piisavalt kainet mõistust...
N
No  /   09:36, 3. aug 2015
Jahimeeste seisukoht seisukohaks aga on meil siin ka tōpraid
Küll on meilgi meediasse jōudnud loomade mōnitamisi jne
Minu jaoks olgu eesmärk milline tahes tapmine on tapmine

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis