Kommentaar

Marko Mihkelson | Eesti vajab tarka pagulaspoliitikat (93)

Marko Mihkelson, riigikogu liige (IRL), 30. juuli 2015 18:10
Marko MihkelsonFoto: Heiko Kruusi
Pagulasküsimused tekitavad kirglikke arutelusid kogu Euroopas. Selleks on ka põhjust. Rahvusvaheliste uuringute kohaselt on Euroopa Liit maailmas suurima migratsioonisurve all ning kõige ohtlikum piirilõik asub Vahemerel. Kõigi eelduste kohaselt võib seesugune olukord väldata aastaid, kui mitte aastakümneid. Siseprobleemide süvenemise vältimiseks peab Euroopa Liit ellu rakendama senisest jõulisemaid meetmeid eeskätt põgenikevoo tekkepõhjuste leevendamiseks.

Kasvav migratsioonisurve

Samal teemal

Ainuüksi arenguabi vahendite parem ja sihipärasem kasutamine võimaldaks Euroopa Liidul pakkuda lahendusi kriisiriikide siseolukorra stabiliseerimiseks. Väga oluline on suurem rahvusvaheline koostöö, sealhulgas regionaalsete ühendustega, nagu Aafrika Liit või Araabia Liiga. Samas on selge, et kui näiteks Liibüa jääb veel pikemaks ajaks lagunenud riigiks, siis migratsioonisurve Itaalia ja Kreeka lõunarandadele ei kahane. Aafrika riikides ja Lähis-Idas püsivad või isegi laienevad konfliktid ei paku lohutust. Kiire demograafiline juurdekasv ning majandusseisu halvenemine kriisiriikides vaid süvendavad põgenikevoo kasvu. Probleemi teeb keerulisemaks islamiäärmusluse kiire levik. Viimane on ka üks migratsiooni tekkeallikaid.

Mitte üksnes Eestis, vaid ka mujal Euroopa riikides teeb kontrollimatu immigratsioonitulvaga tegelemise palju keerulisemaks asjaolu, et kõikidel puhkudel on tegu rahvusriikidega. Mõistagi on küsimus tundlikum seal, kus riigid väiksemad ning kus kokkupuude seesuguse probleemiga on siiani olnud minimaalne. Kuigi Eesti asub sarnaselt Itaaliaga Euroopa Liidu välispiiril, on ida poolt lähtuv illegaalse migratsiooni surve võrreldes Vahemerega mõistagi imeväike. Hoolimata sellest on ainuüksi sellel aastal varjupaigataotlejaid rohkem kui ühelgi varasemal aastal. Ja seda sõltumata Euroopa Liidu solidaarsusotsusest jagada lõuna poolt lähtuva põgenikevoo survet. 

Sallivus on kahepoolne 

Me peame aru saama, et Eesti asub globaalses ruumis ning kuidas me ka ei püüaks maailmas toimuva eest varjuda, see ei õnnestu. Eesti valitsus on järginud pagulasküsimuses õigustatult konservatiivset liini läbirääkimistel Euroopa Liidu partneritega. Koostöös sarnaselt mõtlevate riikidega suudeti vältida automaatse kvoodisüsteemi kehtestamist ning säilitada iseotsustusõigus. Konservatiivne hoiak peab püsima ka tulevikus. Eestile on tähtis luua eeskätt elementaarne võimekus põgenike integreerimiseks, samas partnerriikide tehtud vigadest õppides. Seejuures on oluline, et mida kiiremini saab sisserännanuid tööle rakendada, seda suurem on tõenäosus nende valutumaks kohanemiseks uue elukeskkonnaga.

Eesti meedia on pagulasdebati raames puudutanud ka toimuva mõju meie sisejulgeolekule. Paljudel on silme ees getostunud linnaosad Lääne-Euroopas või islamiäärmuslaste terroriteod. Need on mõistagi hoiatavad näited. Islamiäärmuslus on kogu Euroopa julgeoleku pikaajaline väljakutse ning sellega tuleb rahvusvahelise koostöö kaudu tegelda ka meil. Samas ei ähvarda Eestit sisejulgeolekuolukorra järsk halvenemine. Me räägime ju pigem kümnetest inimestest, kelle suhtes on meil pealegi võimalik kaasa rääkida eelkriteeriumite seadmisel. See aga ei tähenda, et meie korrakaitsjad ning õiguskaitsesüsteem ei peaks keskenduma juba praegu täienduskoolitusele. Kui palju on meil politseis näiteks häid araabia keele oskajaid? Ilmselt mitte väga palju.

Targa pagulaspoliitika alla kuulub minu meelest ka see, kui hästi suudame võimalikke probleeme ennetada. Mitmel pool Euroopa riikides on hõõrumist tekitanud eri kultuuritavade põrkumine. Nii Saksamaal kui ka Suurbritannias on juba aastaid tagasi tajutud nn multikulti läbikukkumist. Edukas integratsioon on võimalik vaid siis, kui sallivus on kahepoolne. Eesti on avatud ja sõbralik riik, kus keegi ei tohi olla ohustatud. Just nimelt mitte keegi. Ei meie kultuur ja traditsioonid ega ka meilt abi otsivad inimesed.

Pagulasteema, laiemalt immigratsioon on nüüdsest alatiseks saanud Eesti sisepoliitilise debati osaks. Pikka aega elasime lihtsalt vaikivas teadmises, et meid see veel ei puuduta ning seepärast pole vaja ka asja torkida. Seepärast on ühiskonnas tuntav puudus arukast ning informeeritud debatist. Ajaga see olukord kindlasti paraneb. Tähtis on mitte kalduda pimesi äärmustesse ning samas säilitada avatus väitlemaks kõigil küsimust puudutavatel tahkudel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee