Kommentaar

Inga Raitar | Keda tohib tappa? (99)

Inga Raitar, kirjanik ja kirjastaja, 29. juuli 2015 18:32
Inga RaitarFoto: facebook.com/inga.raitar
"Issand, kui õudne!" hüüatavad sajad uudise peale, mis teatas, et Ameerika hambaarst tappis rahvuspargis lõvi. "Maha lüüa raisad!" kirjutavad needsamad head inimesed Facebookis uudise peale, kus end islami eest võitlejateks nimetavad treenitud ja maailma tipptasemel relvastatud terroristid ajaloomälestisi lõhuvad.

Uudis Afganistani veteranist, kes mõni nädal tagasi iseendalt elu võttis, jääb nende eelnevate üliemotsionaalsete sõnumite varju. Kui paljud meist taipavad, et kõik need kolm uudist räägivad samast asjast ja on otseselt seotud igaühega meist? 

Samal teemal

Meisse mitte puutuvad elud 

Me elame äraspidises maailmas, kus ühtpidi teab igaüks, et tapmine on vägivald ja vale. Teistpidi pigistame silma kinni, kui "meie enese huvides" vajutatakse iga päev droonide nuppudele, mis hävitavad Lähis-Idas külasid, ja ostame odavkaubamärkide rõivaid, mille tootmine maksab Bangladeshis iga päev sadade vähki ja ületöötamisse surevate naiste elusid.

Olgu teiste seadustega kuidas on, kuid inimese tapmine on kuritegu olnud igas ühiskonnas inimtsivilisatsiooni algusest peale. Eks tänu sellele, et meis endis on selgelt tajutav elutahe, suudame mõista sedasama vajadust – elusolemise jätkumise vajadust – kõigil teistel inimestel. Isegi loomadel. Samas sööme liha, mida keegi on meile tapetud loomadest valmistanud ja laseme kõrvust mööda uudistest kõlavad "meisse mitte puutuvate" hukkunute numbrid eri konfliktides kogu maailmas. Ainus olukord, kus teise endasarnase elusolendi tapmine oleks nagu õige ja põhjendatud, ongi sõda. Keegi käseb kuskil tappa sinusse mittepuutuvad inimesed ja keegi, kes selle eest palka saab – nagu lihakombinaadis tapanupule vajautajagi – tapabki. Sest see on tema amet, mille ta on valinud. Sõdurile, kes läheb raha eest temasse mittepuutuvate inimeste elude üle otsustama, makstakse rohkem kui laste õpetamise, tuletõrjumise, maa kündmise või haigete eest hoolitsemise eest. Ta valib selle ameti, sest need, kes vajutavad nuppe teatud inimeste tapmise seadustamiseks teatud riikides, on teinud ta ameti läbi erinevate paraadide, univormide ja aurahade lisaks hästitasutatavusele veel ka prestiižseks. Nii läheb tavaline mees kuhugi "töölähetusse" ja on ühtäkki olukorras, kus peabki tapma. Muidu tapetakse teda.

Siis tuleb ta tagasi. Nende hulka, kes kõik mõistavad ühehäälselt hukka lõvi surmamise rahvuspargis. Ilmselgelt saab iga sõjas käinu enda sees aru, kui äraspidine on olnud see, milles ta osales. Ometi ei saa ta seda tunnistada, sest see tunnistaks kogu ta enda elu valeks, ebaseaduslikuks, ebainimlikuks. Siis näeb ta telekas uudist nendest samadest, temaga sarnaselt tippvarustust kasutavatest, ent teise lipu all "oma õiget asja ajavatest" meestest, kes teevad midagi veel koledamat. Võtavad avalikult, ilma kaugjuhtimisega drooninuppu kasutamata kellelgi päid maha. Või lõhuvad aplombiga igale meist kooli ajalooõpikust tuntud ja üheselt mõistetavalt väärtuslikuks kuulutatud muinasrajatisi. Selge, et taoliste barbarite hävitamine ongi mõistetav, sellest saab aru nii võõras kui ka sõjas osalenu ja tema hinges olev lõhe väheneb või mattub "õigustatud viha alla" ja ka kõik, kellega ta koos taas "tsiviliseeritud ruumi jagab". Õiglus on jalule seatud, tapmise ja tapmise vahele on tõmmatud õiget ja valet eristav punane joon. 

Kõigi ühine sõda 

Me ei märkagi, et igaüks meist osaleb iga päev neis samades üle kogu maailma eredalt plahvatavates ja inimelusid röövivates konfliktides. Pole vahet, kas sõdid rindel, tapad oma lõbuks loomi või paiskad oma tööpäevas väljaelamata pinged internetikommentaariumides kellegi pihta, keda sa ei tunnegi. Inimesed on endaga sisemiselt konfliktis ja see väljendub erinevalt. Selleks ei pea olema barbar ega primitiiv. Sõda algab alati enda seest – kohast, kus pole meie maailmale nii tarvilikku tasakaalu. Kõik sinu igapäevased sõjalised aktsioonid toimuvad alateadlikult, kuna inimene ei kontrolli neid tegevusi ise. Kõik üle maailma nakkushaigustena levivad vägivallateod ja konfliktid saavad alguse neist samadest inimestes olevatest sisevastuoludest.

Rootsis, kus nii pikki aastaid oli kõik pealtnäha väga hästi, möllavad juba mitu ööd rahutused. Inimestesse kuhjunud pinged vajavad sageli vaid väga väikest välist ettekäänet, et suureks vägivallalaineks purskuda. Need, kes kutsuvad eestlasi tänavatele, et võidelda paha valitsuse, vähese raha, tulevaste rahvuskonfliktide ja mille iganes vastu, võiksid hetkeks mõelda, mida nad tegelikult teevad. Toidavad neid samu destruktiivseid emotsioone, mis on ka meie inimestesse pikka aega kuhjunud, sest valitsus pole tõesti oma rahva tegelikke vajadusi arvestanud, raha on tõesti vähe ja konfliktialged on seetõttu juba väga tõsistena inimestes olemas. Piisab tühisest päästikust ja arukus kaob. Pronksiööd mäletate? Ka seal manipuleeriti rahulolematute emotsionaalsete inimestega ning tulemuseks olid rüüstatud poed ja lõhutud aknad. Ent kas miski nende märatsejate elus tegelikult ka lahenes?

Meid õpetatakse rahuldust või rahu leidma enda kehast väljastpoolt. Emotsiooni ajel karjudes, märatsedes, sõimates jääb seesama emotsioon ometi sinusses, sa ainult väljendad seda, mitte ei väljuta endast. Rahu, mida sa oma maailma selle turvalise jätkusuutlikkuse tarvis vajad, saab tekkida ainult su enda sees. Valu ja negatiivsuse kadumiseks su elust tuleb muuta seda ainsat inimest, kes takistab su maailmal sinu jaoks parimal kujul õige olemast. Sina oled see, kes saab otsustada, kas su kodu ja kodumaa võivad kunagi saada sõjakoldeks või mitte. Minu lapsepõlve ühes lemmikraamatus ütles Rändaja Arabellale, kelle kogu maailm koosnes kõrilõikajatest mereröövlitest: "Sa võid alati teha nii, et maailmas oleks kas või üks hea inimene. Olla ise see inimene."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee