Tõsi ta on, räägitakse küll, et kinnisvarahinnad tasapisi langevad, aga see ei kehti üürituru kohta. Miinimumpalk on 390 eurot bruto ehk 331,57 eurot kätte. Selle eest ei saa näiteks Tallinna südalinnas isegi korralikku ühetoalist korterit üürida. Ja lisanduvad ju ka kommunaalid. Näiteks Mustamäe vanemates paneelmajades võivad need talvel ulatuda sadade eurodeni.

Nägin hiljuti ühte kuulutust, kus pakuti Kristiines asuvas vanas ühiselamus 16ruutmeetrist kortertuba hinnaga 250 eurot kuus. 250! Ma ei maksaks sellise elamispinna eest rohkem kui 100 eurot, sealne köök piirdus mikrolaineahju ja veekeetjaga.

Miks on hinnad nii kõrged? Vastus on lihtne – inimesed on nõus maksma. Möödas on ajad, kui töökoht andis elamispinna või pangad jagasid heldelt laenu kõigile, kes küsisid. Mõneti on see isegi euroopastumine – ka läänes on üüriturg elavam, aga samas on nõudlust nii palju, et korteriomanikud saavadki hindu upitada.

Öeldakse, et kui tahtjaid on, siis küsi. Üürilised ise on sääraste summadega nõus. Kui oleks veidi rohkem selgroogu, oleks olukord teistsugune.

Muide, see 250eurone pisipesa on praeguseks ka omaniku leidnud.