Kommentaar

Heljo Pikhof | Lasteaednikud - alusepanijad kogu eluks (48)

Heljo Pikhof, riigikogu liige (SDE), 27. juuli 2015, 17:53
Tänavu suvel käib Kreeka söögi alla ja söögi peale. Tähtis küsimus muidugi – kogu Euroopale, seega ka Eestile. Ometi on asju, kus saame läbi Kreekata; asju, mida peame omast tarkusest tegema, sest keegi teine ei tule neid meie eest ära tegema.

Ühe – ja riigi kestmise jaoks suisa elutähtsa – asja tõid välja lasteaednikud, kui esitasid jaanikuu keskel riigikogule oma 23 000 allkirjaga pöördumise. Arvu lõppu võiks julgelt nulle juurde laduda: on ju pöördumist toetanud Eesti naisteühenduste ümarlaud ja mõni muugi ühendus ning lasteaednike seljataga on lastevanemate vaprad väehulgad. 

Samal teemal

Ebavõrdne kohtlemine 

Esmapilgul võib ju tunduda, et jutt käib lihtlabasest rahast: kõigile Eesti lasteaiaõpetajatele tahetakse põhikooli- ja gümnaasiumiõpetajatega võrdset riikliku töötasu alammäära ja koolieelsete lasteasutuste rahastamist sarnaselt munitsipaalkoolidega. Kui aga asjasse pisutki süveneda, saab selgeks: valupunkt on meie laste alusharidus, laiemalt siis inimlapse õpihimu, väärtushinnangud, sotsiaalne toimetulek, teotahe jne. Teisisõnu – kui head nahka saab sirguvast ilmakodanikust. Valupunkt on ka riigi regionaalne areng, sest kui lisaks koolidele ja koolmeistritele ka lasteaiaõpetajad mõnest paigast ära kaovad (või käivad sisse-välja nagu läbisõiduhoovist), siis läheb sealt ka noorrahvas. Alles jäävad vaid eluõhtu veerele veeretajad.

Praeguse korra järgi sõltub lasteaiaõpetaja töötasu kohaliku omavalitsuse (heast?) tahtest ja/või jõukusest, mitte aga õpetaja kvalifikatsioonist, töökogemusest, -panusest, -kvaliteedist. Ühesugust ametitööd tegevate inimeste keskmine kuutasu võib olenevalt elu- ja töökohast kõikuda ligi kolm korda – 424 eurost kuni 1200 euroni. Tavaliselt jääb see kooliõpetaja palgale tublisti alla. Miks ometi?

Teevad ju lasteaiaõpetajad samasugust tööd nagu kooliõpetajad, neilegi on riiklikult kehtestatud kvalifikatsiooninõuded ja töötavad nad riiklike õppekavade alusel.

Ebavõrdse kohtlemise väljendit kasutasid lasteaednikud ise – muidugi võib ka vängemaid sõnu pruukida. Sest mõelgem: mudilase ja ta õpetaja tööpäev on tükk maad pikem kui koolipäev, isegi pikem kui suure inimese täistööpäev. Lasteaias on laps lõviosa oma ärkveloleku ajast, vanemad toovad põnni kohale enne tööleminekut ja kahmavad kaasa pärast tööpäeva lõppu. Näiteks väidab hiljutine OECD uuring, et Eestis – nagu ka Islandil ja Norras – veedavad lasteaiaõpetajad õppeprotsessis lastega kaks korda rohkem aega kui algklassiõpetajad. 

Mäng – väikeste töö 

Teada on, et inimese vaimse arengu kõige tormilisem aeg on esimesed kuus eluaastat. Selles vanuses laps keeb uudishimust ja tegutsemislustist, ta tahab kõike ise järele proovida. Ta peab saama läbi mängida enda jaoks uued teadmised, liigutused, tundmused, ainult nõnda suudab ta neid mõtestada ja varem kogetuga seostada. Seega on suisa inimvaenulik püüda väikelast jäikadesse raamidesse suruda – nagu koolis.

Vähe sellest, kasvatusteadlased kinnitavad koguni, et koolieelne aeg on mänguiga ja esimesed kolm klassi on õppima õppimise aeg. Niisiis – ja hoolimata õppekavadest – peab lasteaiaõpetaja olema kogu aeg valvel, et muuta õppimine lapse jaoks põnevaks, ta muudkui nuputab uusi mänge ja mänguvahendeid, mitu aastat jutti lapsega tegeldes teab ta, kes lastest vajab vahel omaetteolekut, kes avanemiseks väiksemat seltskonda; mis on ühele või teisele jõukohane, kuidas kedagi stimuleerida ja tunnustada. Ja siis veel need lõputud küsimused, mida ka ei saa kõrvust mööda lasta. Sest mida rohkem küsimusi jääb väiksest peale vastuseta, seda loium on laps tulevikus uusi teadmisi nõutama. Ja seda lünka ei anna pärastpoole kuidagi täita. Kui paljud meist suudaksid sellisele pingele vastu panna? Lasteaiaõpetaja tööd saab hästi teha ainult lapsi südamest armastav inimene ja on tuline kahju, kui mõnigi n-ö päriliku soodumusega inimene läheb lasteaiast mujale ainult seetõttu, et tema „päristöö" ära ei toida. Tõtt-öelda vääriks lasteaiaõpetaja professori palka. 

Järeleaitamistunnid riigile 

Olen Tartu haridustöötajate liidu eksperdina aastaid osalenud lasteaednike lepingukõnelustel linnaga. Kollektiivlepingud ei saanud üldse mitte kehvad, aga kui väga mõlemad pooled ka ei pingutanud riigile n-ö järeleaitamistunde teha – sihiks lasteaia- ja kooliõpetajate võrreldav miinimumtasu –,nihkus koolmeistrite palk pea alati eest ära. Seda isegi Tartu-suguse jõuka omavalitsuse puhul. Sestsaadik olen veendunud, et lasteaiaõpetajatele peab vähegi väärilise alampalga tagamisel riik õla alla panema. Selleks ei ole vaja teab mis muinasjutulist summat: 15 kuni 25 miljonit eurot aastas. Muud lahendust ei ole. Nõnda saaks omavalitsus õpetajaabidele ja teistele lasteaiatöötajatele omalt poolt paremat palka pakkuda. Ega häid töötajaid ole kusagil jalaga segada, saati veel alampalgalähedase tasu eest. Ja ei ole põrmugi ükspuha, kes meie laste kantseldamisel õpetajat toetab. Ühiskonnas tuleks hoopis läbi rääkida, kas mitte muuta viimane lasteaia-aasta igaühele kohustuslikuks: on ju alusharidus lahutamatu osa terviklikust haridussüsteemist. Nagunii on lasteaias käivate laste arv pidevalt suurenenud. Kui 2010. aastal oli neid 64 259, siis tänavu juba 68 812. Nõnda ongi õige ja hea. Maja ei saa ju liivale ehitada. Ka nõudmised kooliminejale on ajaga kasvanud: laps peaks kooliajaks oskama mingil määral lugeda, arvutada, kirjutada, loovalt ja loogiliselt mõtelda ja püsivalt tegutseda.

Oleks minu teha, võtaksin koolieelsete lasteasutuste rahastamise riigikukrust ja õpetajatele palgamaksmise kõige tähtsamate koalitsiooniküsimuste ringi, mida erakonnaesimehed peatselt arutama hakkavad. Sest oma tööle pühendunud lasteaednik laob kindla aluse kogu inimese eluks – seega siis ka meie riigi püsimiseks.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee