Kommentaar

Inga Raitar | Poliitiline pohmellihommik: hakakem valijaks (46)

Inga Raitar, imagoloog, 26. juuli 2015 20:41
Inga RaitarFoto: facebook.com/inga.raitar
"Oleme riigikogus pettunud", "Ei massipagulastele/ kobareelnõule/ maksutõusule", "Valitsuse/ peaministri umbusaldamine" ja muud taolised vastuliikumised koguvad sotsiaalmeedias üha enam toetajaid. Näib, nagu oleks keegi lapsele kommi lubanud ja nüüd ostmata jätnud. Laps on väga pettunud ega oska oma segaduses muud teha kui netiavarustes appi hüüda.

Igal sündmusel on põhjus. Igal teol on tagajärg. See on praktiliselt ainus reegel, mis kehtib maailmas 24/7 ja 100%. Kui joon õhtul pudeli veini, on mul  hommikul pohmell. See pole ülekohtuselt mind tabanud kannatus, see on mu enda teo tagajärg. Ometi ei soovi enamik meist võtta vastutust oma tegude tagajärgede eest ja nii ei taheta ka näha iseend endaga toimuva põhjustajana. Praegused protestid valitsuse toimetamiste vastu kõlavad aga nagu protest pohmelli vastu, mille ise oleme eelmisel päeval – antud juhul siis valimistpäeval – endale tekitanud. 

Selle aasta valimised mõjusid juba plakatitel nagu suurkaubamajade kevadiste allahindluste reklaamid. "Vali meid, meie jätame sulle kätte rohkem raha", "Ei, vali meid, meie anname sulle peale selle raha veel ka pisut nänni", "Aga meid valides saad rohkem, kui need teised kokku lubavad". Ja nii edasi. Kas te tõesti olete kunagi arvanud, et poodide sooduskampaaniate reklaamid on tehtud tarbijate rahaseisu huvides? Äkki ikka sooviga, et tuua oma raha just selle poe kassasse. Nii on ka valimisreklamidega. Reklaami ei tehta selleks, et teile midagi anda, head inimesed. Reklaame tehakse, et te ostaksite. Iga nelja aasta tagant kehtiva võimsa valuuta – oma ainsa häälega – ostate võimule mingid kindlad inimesed. Ostate järelmaksuga, sest tasu reklaami ajel tehtud valiku eest võetakse teilt igas kuus neli järgmist aastat.

Neile, kes end selliste sooduskampaaniatega "müüa" pakuvad, annab võim ameti, ametiauto, hüved, sissetuleku, positsiooni jms. Andes hääle neile, kes peavad valijat rumalaks mõjutatavaks tarbijaks, pakkudes talle selgeltnähtavaid võimatuid lubadusi, saategi sellised valitsejad. Need, kes arvavadki, et valija on mõtlemisvõimetu mass, keda mõjutada toredate numbritega, millest nad aru ei saa. Nagu praegu. Exceli tabelis klapivad kõik numbrid. Aga elu ei lähe paremaks. Miks? Sest keegi ei ole seda ju lubanudki. Lubati näputäit eurosid või näputäie eurode kokkuhoidu. See on nüüd tehtud. Ometi tunnevad needsamad, kes selle näputäie saamise poolt hääletasid end millegipärast petetuna. Pohmellihommik kirevatel plakatitel reklaamitud joogi allakulistamise järel tundub ebameeldiva üllatusena. 

Valitsejad pole vanemad 

"Näe, ma ei käinudki valimas, tegin õieti," ütlevad nüüd paljud. Mõistmata, et ka nemad tegid samamoodi valiku olukorra heaks, mis meil hetkel on. Vastutuse võtmine iga oma teo eest anab võimaluse oma elu kujundada selliseks, nagu soovid. Andes vastutuse kellelegi teisele – las nemad seal muudavad, mida mina ikka oskan või suudan –, annad käest ka tagajärjed. Pead võtma vastu selle, mida annavad need, keda andjaks valisid.

Muidugi on mugav käituda lapsena, kelle eest vanemad tähtsaid otsuseid teevad ja neile kõik vajaliku koju toovad. Ent andkem endale aru – meie valitsejad ei ole meie vanemad. Kuigi, kuni nad meid odavmüügi meetodil end valima meelitavad, ei võta nad ka valijaid täiemõistuslike vastutuvõimeliste täiskasvanutena. Jah, valimisreklaamide "numbritrikid" olidki arvestatud algklassilapse analüüsivõimele. Ometi ei saanud need, kes end mõnuga "lasteks, kes ei peagi vanemate asjadest aru saama" tunnistasid, endale armastavaid, hoolivaid ja kõiki nende soove täitvaid (riigi)vanemaid. Said praeguse, ühes kobaras makse ja aktsiise tõstva valitsuse. Sest – veel kord – põhjused annavad tagajärgi just nii, nagu me neid ise loome. Meie tahtsime oma hääli andes pisut rohkem raha kätte. Aga ei arvutanud, et see tähendas ka pisut veel rohkem meilt võetavat raha suurenevatele kuludele. Ehk ei mõelnud oma peaga ega võtnud vastutust, vaid andsime selle vabatahtlikult kellelegi teisele. Kes ei soovinud olla meie lapsevanem – ta soovis võimu. Tema teadis, mis ta teeb. Mõtles läbi, kuidas teeb. Ja sai selle, mis tahtis. 

Haigetsaamine või mõistmine? 

Mida siis teha? Saime küll teise ringi Rõiva valitsuse (eesti keeli kutsutakse seda kohta, kus teise ringi rõivad on, muide kaltsukaks), aga ei hakka kuskilt riiki säästvat taaskasutust silma. Riiklik "kaltsukas" erinevalt tänavakaltsukatest ei paku säästvat tarbimist vaba nutika teadliku valikuna. Võimulolijad võtavad endale, mida peavad õigusega oma kättevõidetud võimu juurde kuuluvaks. Säästev taaskasutus jäägu valijatele.

Kui laps pistab käe küdevasse ahju, siis on tal valus. Ta võib nutta ja isegi "ahi pähh" karjuda, kuid targem oleks mõista, et kuum ahi põhjustas tema enda kaasabil põletuse.

Meil on veidi üle kolme aasta aega mõista, mis on meie poolt "allahindluskampaaniates" antud häälte tagajärjed. Neis pole kedagi süüdistada peale meie endi valikute. Mõistkem siis, mida me valides ei märganud. Saagem aru, kuidas ei peaks järgmine kord valima.

Kirjutasin enne valimisi, et valides asjatundlike vastutustundega spetsialistide asemel juba tuntud sõumehi, imestatakse pärast, miks saime inimkeskse riigivalitsemise asemel meie oma maksudest kinnimakstud tõsielusõu "Riik". Riigijuhte ja superstaare samal põhimõttel valides saamegi riiki juhtima poliitsõu superstaarid, keda meie huvitame vaid pileteid ostva publikuna.

Süsteem ei muutu süsteemi peale pahandades. Isegi revolutsioonid on maailma toonud vaid verd, valu ja pisaraid. Maailm võib aga muutuda, kui süsteemi sees inimesed oma mõtteviisi muudavad. Muul moel ei saa. Inimesed muudavad oma käitumist vaid kahel põhjusel. Soovides vähem valu ja rohkem heaolu. Inimeste muutumiseks on kaks tõukejõudu – haigetsaamine ja mõistmine. Enamasti saame haiget ja kui oleme mitu korda sama valu tundnud, võime ühtäkki taibata, mis meile kogu aeg haiget tegi. Siis ehk isegi asume käituma nii, et enam haiget ei saa. Seda nimetatakse evolutsiooniliseks käitumiseks, mis tagab taiplikumate ellujäämise, muide.

Et inimene taipaks enne, kui ta on töötava, makse maksva ja vajalikul hetkel hääletama lollitatavasse masinastaatusesse masendatud, on ainus võimalus teada anda, et on olemas alternatiiv. Selleni jõudmine paraku jah, on igaühe enda otsustada. Praeguse olukorra näitel on selge, et vastutust mitte võttes saad pigem valu kui heaolu. Ehk on aeg mõista, et peame saama teadlikuks iseenda eest vastutavaks täiskasvanuks, kodanikuks ja valijaks, et heaolu kogeda. Kõik maailmas head teinud õpetused on alanud sellest, kuidas muuta iseennast nii, et maailm su ümber muutuks. Meil on veel mõni aasta selle mõistmiseks.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee