Kommentaar

Toomas Alatalu | Kuuba teab, kus USA lipp üles, kus alla (1)

Toomas Alatalu, vaatleja, 23. juuli 2015, 17:01
Toomas AlataluFoto: Mati Hiis
Taas on maailma fookuses Kuuba, mille liider Raul Castro käsikäes USA presidendi Obamaga normaliseerib kahe maa suhteid. Toimuvaga rahulolematuid on mõlemas riigis ja see on loomulik, sest enamikul on suurte pööretega inimkonna ajaloos raske kohe kaasa minna.

Nii oli see 1960ndate algul, kui tekkis uus sõjajõudude tasakaal ja kosmose kasutuselevõtt (Gagarini lend) tegi võimalikuks ükskõik kus asuva liitlase kaitsmise. Just selle jagasid ära vennad Castrod, kelle suur plaan rajada sotsiaalne õigusriik põrkus reaalsusele, et nad kukutasid türanni, kes oli USA presidendi sõber, ja nullisid mõjuvõimsate ringkondade kava teha Kuubast nn teine Las Vegas. Kuna nende kohest nurkasurumist saatsid tapmiskatsed (Fideli vastaste katsed nurjusid 638 korral!) ning noored mehed ei kavatsenud võimust ja kavandatust loobuda, siis oli omamoodi paratamatu, et 26. juuli liikumises jäid peale radikaalid, kes olid valmis kemplema USA endaga. Vaimset innustust selleks saadi Kuuba rahvuskangelaselt Jose Martilt (1853–1895), kelle 100. sünniaastapäeval kogu mäsu algaski. Ei maksa unustada sedagi, et esialgu toetas neid ka demokraatide Ameerika – kaks kuud pärast partisanisõja algust oli mägedes kohal New York Timesi reporter, hiljem lisandus televisioon ja ajakiri Look, nii et Fidelil oli õigus, kui kinnitas – võitsime paljus tänu USA meedia toetusele. USA ladvik pööras Castrotele selja valel ajal, sest tema peavastane NSVL oli sel hetkel võimeline toetama mässulisi USA enda nina all. Reaalsus, mille äratundmine jõudis Washingtoni alles pärast palgasõdurite purustamist Sigade lahes, millele eelnevalt oli Castro abi palunud Moskvalt end 16.04.1961 sotsialistiks kuulutades. Sealtpeale oli tal võimalus vaid NSVL ripatsina toimida, mida tuumasõja kontuuri tingimustes oktoobris 1962 ka USA aktsepteeris. Mõistagi lootuses, et asi on ajutine.

Nüüd võivad ka kommunistid usklikud olla 

Praegu võib öelda, et Castro just seda ootaski, et n-ö vaba mehena reguleerida suhted Washingtoniga. Pöördelistel aegadel tehakse vägagi pragmaatilisi otsuseid ja on selge, et 60 aastat on Kuuba juhtkonnale piisavalt näidanud, mida Venemaalt on saada, mida mitte ja mida kujutab endast Moskva poliitika oma naabrite suhtes. Kuna Havanna juba vahendas USA dialoogi Kolumbia mässulistega, siis oli loogiline ka Havanna otsejutt Washingtoniga. See toimus varjatult ja paljuski 2013. aastal paavstiks saanud Argentiina jesuiidi paavst Franciscuse eestvedamisel. Siinkohal tasub mäletada, et vennad Castrod said oma hariduse jesuiitide koolides.

17.12.2014 teatasid Obama ja Castro ühel ajal suhete eesseisvast normaliseerimisest ja 20. juulil taastatigi diplomaatilised suhted ja taasavati saatkonnad. USA lippu Havannas tuleb augustis heiskama riigisekretär Kerry. Vahepealsesse aega langevad Obama-Castro kõnelused Panamas Ameerikate tippkohtumise käigus ja Rauli osalemine võiduparaadil 9. mail Moskvas. Ent sealt sõitis ta Rooma ja pidas pikalt paavstiga nõu, et teha kõiki rabav avaldus: "Ma olen paavsti kõiki kõnesid lugenud ja kui ta jätkab nende vaimus tegutsemist, siis – kui paavst tuleb septembris Kuubale–, võtan osa kõigist teenistustest, mida ta seal peab. Olen valmis taas palvetama ja tagasi kiriku rüppe pöörduma. Võtke seda tõsiselt." Mõni päev hiljem – "Nüüd võivad ka kommunistid usklikud olla!" Tasub lisada, et Fidel Castro käis Vatikanis 1996. aastal ja kaks aastat hiljem külastas Johannes Paulus II Kuubat ning võimuladviku uut suhtumist kirikusse tuleb pidada üheks suurimaks nihkeks sealses avalikus mõtteruumis. 

Guantanamo roll ja väärtus 

Kuuba-USA suhete reguleerimine käib üle USAs elanud ja pärast revolutsiooni sinna pagenud kuubalaste peade. Siit ka mõistetav rahulolematus, mida USA kongressis ülekaalu omav vabariiklaste leer enda huvides ära kasutab. Pealegi oli Kongress see, kes Kuubale majandussanktsioonid kehtestas ja järelikult peab need ka tühistama. Sestap pole lootagi, et propagandasõda (aga Floridas töötab nii raadio- kui telejaam Jose Marti) kahe riigi vahel vaibuks. Mis aga ei tähenda, et mis vaja, saab ka teoks. Hea näide sellest on Obama 7. mai otsus Kuuba nn terrorismi toetavate riikide nimistust välja arvata. Kongresmenid olid 45 päeva rahulolematud, ent ei kirjutanud ühtegi presidendi otsust vetostavat paberit ja nii see otsus jõustuski.

Kuuba traditsiooniliseks survekäiguks on nõue Guantanamo merebaasi tagasisaamiseks, mille USA 1903. aastal jõuga enda valdusse võttis. Formaalselt on see rendile võetud, kuid 1960. aastast peale pole Kuuba ühtegi maksetšekki (4085 dollarit nagu 1938. aastal kokku lepiti) vastu võtnud. 1995. aastal minetas baas oma tähtsuse sõjalise objektina, mis võimaldas seal 2002. aastal avada kurikuulsa vangla, mida Obama pole tänaseni sulgeda suutnud. Tulemiks seegi, et halba kuulsust hoitakse ülal üsna räiges vormis: islami kalifaadi mehed korraldavad oma näidishukkamisi nii, et rüütavad ohvrid Guantanamo vangidele tunnuslikku tuunikasse.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee