Kui osa sotside ettepanekuid teeb kummardusi konkreetseile elanikegruppidele (ettepanek tõsta õpetaja palk 120 protsendini keskmisest palgast, suurendada doktoranditoetust, vabastada represseeritute pensionid tulumaksust), siis kõige rohkem hoiavad partnerid ilmselt hinge kinni ettepaneku pärast suurendada tulumaksuvaba miinimum 400 euroni kuus, selleks vajadusel üksikisiku tulumaksumäära tõstes (tuletame meelde, et praegune võimuleping näeb ette maksuvaba miinimumi kergitamise 154 eurolt vaid 205ni). Idee iseenesest pole uus – Vabaerakond lubas valimiste eel isegi 100 euro võrra kõrgemat miinimumi kui sotsid praegu ning jäi ilmselt just seetõttu lõpuks koalitsiooniläbirääkimiste ukse taha. Nüüd aga tahavad sotsid oma ettepaneku elluviimiseks vajaliku 400 miljoni leidmiseks minna Reformierakonna kõige pühama lehma, tulumaksu tõstmise teed.
Koalitsioonipartnerid võivad küll teha pingutatult kahjurõõmsat nägu, lootes, et tulumaksu kergitamise idee suunaks avalikkuse pahameele juunis usaldushääletusega läbi surutud kobareelnõu aktsiisi- ja maksutõusudelt nüüd sotsidele (reformierakondlane Valdo Randpere kiitles oma Facebooki-seinal, et pole sotse kunagi nii palju armastanud kui praegu), kuid peavad tunnistama, et olukord näib kriitiline ja valitsuse niigi habras saatus on värisevates kätes.
Sotside esimehe Ossinovski ambitsioonikust võib mõista: erakonna värske esimehena tuleb tal ennast tõestada nii erakonna sees kui ka partnerite juures ning koalitsioonipartnerite painutamine on selleks kahtlemata hea moodus. Ka siis, kui valitsus leiab imekombel kompromissi (ja sel juhul kärbitakse sotside kõrget lendu, selles pole kahtlustki), on Ossinovski ennast valijale positiivsest küljest näidanud. Kui aga suur tükk peaks koalitsiooni lõhki ajama, siis on sotsidel vähemalt teadmine, et mitme opositsioonijõuga ollakse aina rohkem ühel meelel.
Kommentaarid