Kommentaar

Peeter Tammistu | Mis meil jääb saamata? (9)

Peeter Tammistu, majandusanalüütik, 22. juuli 2015, 17:52
Foto: Stanislav Moškov
Meil on veidi vildakas arusaam riigi rahast justkui lõputust jõulukingist. Ei ole riigi raha, ministeeriumi raha, maavalitsuse raha, KOV raha, on vaid üks raha – meie ühine raha. Niimoodi eelarveraha käsitledes muutub pilt loogiliseks. Mida me suudame oma ühisest rahast ülal pidada ja mis meil jääb saamata? Kui lähtume sellest, et eelarves olev raha on ühine, siis ei ole me ka ükskõiksed selle kasutamise suhtes. Mina ei ole. Kui kellelegi näiteks turgatab pähe mõte osta uued luksusrongid, mis oleks iseenesest ju tore, siis tekibki küsimus, mis meil saamata jääb?

Teeme ühe primitiiv-vulgaarse näitliku arutluskäigu. Esiteks läheb meie ühisest kassast välja 30 miljonit eurot. Et opereerimine on iseenesest kahjumiga, siis suurendab reiside mahu kasv ka dotatsioonivajadust. Seega 30+ miljonit. Ärgem unustagem veel pisiasja, et juba järgneval aastal tuleb hakata maksma õiglasepoolset kasutustasu, seega 30++ miljonit. Paraku ei lõpe sellega kahjumi tekitamine, sest anumate süsteemis ei ole ühendatud mitte ainult raha, vaid ka inimesed liiguvad transpordiliikide vahel. Vähem reisijaid bussides tähendab bussifirmade makstavate maksude vähenemist ja mittetasuvate liinide sulgemist. Seega 30+++ miljonit. Suletud kommertsalusel sõitvate bussiliinide asemel tuleb avada dotatsioonidel põhinev bussiliiklus ehk 30++++ miljonit.

Mida me selle tehinguga saime? Meil on praegu doteeritav kaugrongiliiklus ja kommertsalustel bussiliiklus ja me saame veelgi enam doteeritud rongiliikluse ja doteeritud bussiliikluse. Kui meil oleks raha piisavalt, siis võiksime endale igasugust luksust lubada, isegi luksusronge. Meile öeldakse, et me saame 30 miljoni eest kiirema sõidu, mugavamad istmed ja kohvijoomise võimaluse. Tore, kui see kõik oleks piletihinnas, kuid ei ole. Kas 30++++ miljon on õiglane hind veerand tundi varem sihtpunkti jõudmise eest? 

Kiiruse hind 

Kõige kiiremini saaks kuhugi aga hoopis oma maja katuselt helikopteriga startides või veel parem raketiga, aga see poleks meile taskukohane. Muidugi, kui meile pakutakse seda 10 euro eest ja ülejäänu maksab kinni riik (ehk tädi Juuli, müüja Anne ja müürisepp Kostja, kes ise kunagi raketiga ei lendagi), siis tekiks küll pettekujutelm teenuse odavusest ja me hakkaksime seda ihaldama. Kui hinnasignaal on vale, siis pole meil aimugi, et peale minu maksavad mu sõidu kinni veel neli inimest. Need neli sõidavad oma sihtpunkti bussiga, makstes samuti 10 eurot. Sama piletihinnaga nagu mina raketiga. Nende piletiraha eest investeeritakse uutesse bussidesse, makstakse bussijuhtidele palka, omanikule dividende, riigile makse ja riigimaksudest raketifirmale, sest ilma selleta ei saaks ta 10 euro eest inimesi lennutada. Just nii peetakse praegu üleval Eestis reisirongiliiklust.

Ühest küljest küll väidetakse, et raudteede ümber elab umbes 80% elanikest ja see puudutab ligikaudu 55% territooriumist. Ilusad arvud, kuid mida me nendega peale hakkame? Mina näiteks olen tallinlane, seega raudteede ristumispunktis, aga ma ei sõida rongiga sel lihtsal põhjusel, et mul ei ole sellega mitte kuhugi sõita. Suur osa sellest 80% saadaksegi tänu Tallinnale, kus elab küll palju inimesi, aga kellele ei pruugi rongi vaja olla.

Kodumajapidamises on meil kõigil oma kulutuste hierarhia. Kõigepealt, kommunaalmaksed, pangalaenude teenindamine, söök, transport, rõivad, see tähendab, et saame juba tööl käia ja tegelda uue palgaraha teenimisega. Lihtne. Peale seda tulevad alles lõbud ja lustid. Sama on ka ühise rahaga – kulutad ühte (kahte, kuude) kohta ebamõistlikult ja eluliselt tähtsatele toimetustele ei jäägi raha. Kõik need, kes endale seda põhitõde selgeks pole teinud, võtavad alguses laenu, siis kiirlaenu ja siis SOS-laenu ja ongi end võlaorjusse mänginud. Sama hierarhia põhimõte peaks olema riigilgi. Kas mõistlikum oleks 15 minutit kiiremini kahe punkti vahel liigelda või õpetajatele, arstidele, õdedele ja politseinikele meie ühisest rahast palka maksta? Et ei peaks kurtma, et miks nad küll välismaale põgenevad. Tavaloogika ütleb, et meie ühist raha tuleks panustada inimestesse, mitte rauda. Las ettevõtjad õiendavad rauaga, logistika ja riskidega. 

Valed prioriteedid 

Võib ju tõesti küsida, kas Eesti rahvas ei väärigi siis luksuslikke ronge? Muidugi väärib (ja helikoptereid ja rakette), kuid oluline on iga kulutuse teine pool. Ehk kui mina jõuan meie ühise raha eest lahedama pingi ja pirukaga sihtpunkti veerand tundi varem, siis mis on minu isikliku mugavuse hind ühiskonnale? Kas selle tõttu jäi kellelgi elutähtis (meie oludes liigkallis) ravim saamata? Kui paar või paarkümmend tuhat eurot kellegi raviks/elupäästmiseks on kallis, kas siis 30 või 50 miljonit eurot on tühiasi? Inimese elu, sealjuures elamiskõlblikult elatud elu on hindamatu.

Ühiskond on juba organiseerunud, et teha asju ühiselt. Nii on tekkinud fondid, mis korjavad raha väga haigetele inimestele. Samuti on leitud üheskoos asju tehes selles üksteise ja kogukondade tuge, kuid tegelikult näitab see ilmekalt, et riigi hierarhiapuu kasvab valet pidi. On piinlik, et kui riigi ühes otsas kaalutakse tõsimeelselt kümnete miljonite raiskamist luksusrongide ostmiseks, siis vigastatud sõjameestele korjame sinilille kampaaniaga 100 000 kokku vabatahtlikest annetustest. Seda üllast üritust segab sügavalt piinlik ja vale lähenemine meie ühisele rahale – riik on saatnud oma paremad pojad kaugetele maadele meie vabadust kaitsma ja ei hooli neist sedavõrdki, et kõnnirobot osta.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee