Seljakotiga maailma | Blogid

Kas riskida vargusega või maksta nii, et endalgi kahju? (6)

Liina Metsküla, 18. juuli 2015, 00:30
USA dollarid. Pilt on illustreeriv. AP / Scanpix
Euro ja eurotsooniga võivad küll olla kõiksugused probleemid, aga vähemalt (ma ei väida, et neid pole rohkem) üks hea asi ühisvaluutal on – Euroopa Liidu piires reisides ei pea me raha vahetama.

Viimaste aastate jooksul olin ma sellega juba nii harjunud, et kuhugi reisima minnes ei pea rahavahetamise pärast muretsema. Ladina-Ameerikasse tulek tuletas mulle euroeelse aja kenasti meelde.

Peaaegu kõikides Kesk-ja Lõuna-Ameerika riikides, kus ma viimase poole aasta jooksul käinud olen, on olnud erinev raha. Ainsana on sama rahaühik (USA dollar) olnud kasutusel Puerto Ricol, Ecuadoris ja Panamal.

Jah, enne teele minekut võtsin ma kaasa nii eurosid kui dollareid, kuid õige pea kulusid need ära – ega igal pool ei saa ju kaardiga maksta. Seega tuli hakata automaadist raha välja võtma. Muide, korduvalt on juhtunud sedagi, et olen juba rahaautomaadi ees ja pean sisse tippima summa, mida tahan, kuid siis mõistan, et ma ei teagi, mis on kurss dollari ja euro suhtes. Olen võtnud kaardi automaadist välja ja läinud kelleltki küsima.

See selleks. Enne Ladina-Ameerikasse tulekut otsustasin ära – turvalisuse mõttes kunagi üle 100 euro välja ei võta. Kuigi nii minu Eesti pank kui rahaautomaadid (eelkõige Brasiilias ja Paraguays) kasseerivad selle eest lisatasu, leian ma, et on mõistlikum maksta viis eurot lisaks kui riskida sellega, et mult näiteks 300 eurot (mida ma sularahas kaasas kannan) ära varastatakse. Muide, ühe korra on mul selle reisi jooksul juhtunud, et minu selja taga olev mees püüab mu kotilukku avada, et sealt midagi pihta panna.

Nüüd, üle poole aasta hiljem, olen aga jõudnud kohta, kus kaardiga maksmine ja sularaha puudumine on väga halb. Argentina – siin eksisteerib selline asi nagu sinine turg.

Ma pean tunnistama, et mulle räägiti sellest kunagi. Rio de Janeiros üks noorhärra, kes parajasti ei olnud kõige kainemas olekus, kinnitas mulle, et ma pean Argentinasse minnes võimalikult palju dollareid kaasa võtma, need siis tänaval peesodeks vahetama ja veel hiljem kontrollima, ega valeraha ei antud. Lasin jutu ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ei kõlanud eriti turvalisena.

Poolteist kuud hiljem Argentinasse jõudes selgus, et jutt oli sulatõsi. Vahetades tänaval dollareid, saab iga dollari eest mitu peesot rohkem kui pangas. Ja vahetades suuremat summat dollareid, hoiab korralikult kokku. Näiteks Buenos Aireses on üks kindel tänav (Florida), kust leiab terve hulga valuutavahetajaid. Seal kõndides on peamine asi, mida kuuled "cambio, cambio" (rahavahetus, rahavahetus) – ja kõige naljakam on sealjuures see, et tegelikult on taoline tegevus keelatud. Kui politsei võtaks vaevaks ühe korra erariietes sellelt tänavalt läbi kõndida, siis saaks ikka vähemalt 30 inimest kinni võtta. Aga küllap on need politseinikuhärrad kinni makstud..

Minul aga Argentinasse tulles paraku dollareid ei olnud, ainult Paraguays vahetatud peesod.. sest ma pole ammu olnud enam riigis, mille rahaautomaat väljastaks dollareid. Nii ma siis iga kord makstes pangakaardiga ohkan – sealt kasseeritakse ametliku kursi järgi, mis tähendab, et ma maksan iga kord rohkem kui sularahaga tasudes.

Olen isekeskis otsustanud – parem on mitte enam arvestadagi, kui palju ma kaotan raha seda vahetades, automaadist välja võttes ja pangakaardiga makstes. Reisimise võlu ja valu.

6 KOMMENTAARI

s
see no njah 20. juuli 2015, 20:48
küsiks ,keda huvitab sinu nõme,õel kommentaar .ning miks üldse loed teise blogi ?
r
Rillo 20. juuli 2015, 08:35
Tundub, et sinu konto on põhjatu ja täitub pidevalt.
Loe kõiki (6)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee