Kommentaar

Alar Kilp | Õpetamisrevolutsioon kõrgkoolis (5)

Alar Kilp, võrdleva poliitika lektor Tartu Ülikoolis, 10. juuli 2015, 17:28
 MARCELO DEL POZO
Kõrgkoolis õpetamisel on vaid üks ajas muutumatu nõue – õpetaja peab valdama õpetatava ainest ehk seda sisu, mida ta õpetab ja mida tudeng peaks õppima. Õpetamise ja õppimise viisid ehk see, kuidas õppejõud õpetab ja kuidas tudeng õpib, aga muutuvad järjepidevalt. Et praegune tudeng ei õpi enam nii, nagu õpiti veerand sajandit tagasi, on õppejõul hädavajalik omandada ja arendada peale ainese erialalise valdamise ka pedagoogilisi oskusi. Erialasest kompetentsist üksi võis piisata heaks õpetamiseks minevikus, ent ei piisa olevikus ega kindlasti enam tulevikus. Alljärgnevalt esitan mõned müüdid (ettekujutused), millest kinnihoidmine pärsib head õpetamist kõrgkoolis.

 

1. müüt: kogemus, mitte koolitus, on piisav tõestus oskusest. Enamik kõrgkoolis õpetavatest õppejõududest on ametisse kvalifitseerunud tänu tõestatud erialalisele kompetentsusele ja ettevalmistusele ilma pedagoogilise ettevalmistuseta. Kõikide õppejõudude sooritust hinnatakse küll ainete osalejate arvu, keskmise hinde ja tudengite tagasiside põhjal, ent õppejõu õpetamisoskust mõtestatakse endiselt peamiselt lähtuvalt staažist, õppetöö mahust (õppeainete ja osalejate arv) ja akadeemilisest kraadist. Viimase järgi eeldatakse, et dotsent peaks õpetama lektorist paremini ning professor paremini dotsendist, kuna kõrgem positsioon on omistatud ju parema soorituse eest. Paremini peaks õpetama see, kes on kauem õpetanud ja kelle teadustulemused on paremad (sest valdab sisu paremini).

Tippülikoolides on aga mõistetud, et kvantiteedi (kogemuse) üleminek kvaliteediks (oskuseks) ei pruugi toimida automaatselt ning et õppejõuks saamiseks peaks läbima ka pedagoogilise koolituse (nt Helsingi ülikoolis ühe õppeaasta jagu ehk 60 EAP mahus). Nad on ära tabanud, et oskus õpetada on vähemal või rohkemal määral iseseisev eriala valdamise oskusest. Professionaalne rallisõitja võib olla hea autosõidu õpetaja, ent mitte ilmtingimata. Ja vastupidi – koolitatud sõiduõpetaja ei pruugi olla (ja võib-olla ei peagi olema) rallisõitja.

Arengud Eesti kõrgkoolides toimuvad samas suunas. Täisajaga õppejõu tööleping sätestab üldjuhul, et osa palgarahast tuleb pedagoogilise enesetäienduse eest. Ehkki kõrgkoolis õpetama kvalifitseerutakse endiselt enamikus tänu teadustegevusele, on praegu end koolitavatel õppejõududel ametisse kandideerimisel konkurentsieelis nende ees, kes õpivad õpetamist „vaid oma kogemusest".

 

2. müüt: kõrgkoolis õpetamise õppimine on vaid naistele. Päris õppejõududele mõeldud koolituste alguses (tänaseks olen osalenud rohkem kui kümnel koolitusel) panin tähele, et osalejate seas on mehi umbes sama palju (u 1/5) kui on naisi riigikogus. Et aga õppejõudude seas peaks olema mehi märksa rohkem kui vaid 20%, järeldasin, et ju siis on meestel õpetamiskoolituste suhtes suurem tõrge kui naistel. Võib-olla on mehed maskuliinsemad, ratsionaalsemad, karjääri ja konkurentsi tundlikumad ning tajuvad, et ametiredelil edenemiseks on teadustegevus õppearendusest määravama kaaluga ja on seetõttu enam motiveeritud tegelema teaduslike kui õppeprobleemide ja uurimisküsimustega.

Ma ei saa oma kogemust üldistada kõikidele meestele, ent ajal, kui minu õpetamisoskus põhines „vaid kogemusel", oli mul kiusatus lahendada õpetamisviiside ja korraldusega seotud väljakutseid (nt tudengite tähelepanu hajumine loengutes või kestev vaikus pärast tudengitele esitatud küsimust „kas küsimusi on?") vahenditega, mis neid sümptomeid vaid süvendasid (nt valmistasin ette rohkem slaide). Alles koolitustel osaledes õppisin eristama sisulist kompetentsust pedagoogilisest; sain teada, et selgus selles, mida õpetada, on alles pool rehkendust ja et teine pool tegeleb sellega, kuidas seda sisu õpetada; et õpetamisviiside ja -tehnikatega seonduvad väljakutsed on minul samasugused kui sadadel õppejõududel Tartu ülikoolis ja politoloogidel kogu maailmas; et ma võin peale oma kogemuse ammutada teadmisi ja oskusi ka kolleegidelt, pedagoogika asjatundjatelt ja neilt, kes uurivad õppetegevust rahvusvaheliselt. Ühtlasi inspireerisid koolitused pedagoogiliselt katsetama (sh ka vähendama auditoorselt käsitletava sisu, nii et tudeng saaks käsitletut süvendatult omandada).

 

3. müüt: tudeng õpib samamoodi nagu õppis või õpib õppejõud. On inimlik arvata, et teised inimesed pole meist erinevad. Et see, mis kõnetab mind, kõnetab ka põlvkond nooremaid ning vanuselisest vahest sõltumata õpivad kõik nii nagu mina. Nii on kiusatus mõelda. Ent nii kaua, kuni ma pole õppejõuna teadlikult uurinud seda, kuidas tudeng (minu aines) reaalselt õpib ja selle kohta tudengitelt endilt informatsiooni ammutanud, puudub mul ettekujutus, kuidas tudeng õpib. Nii jääb ülevaade ka sellest, mida tudeng kursuse lõpus teab, katkendlikuks ja pinnapealseks.

Õppimist peaks mõistma ja mõtestama lähtuvalt õppijatest, mitte õppejõust. Lähtuvalt sellest, mis on tähendusrikas, oluline ja kõnetav, probleemne ja küsitav õppijatele, mitte õppejõule. Võib-olla tudeng teeb märkmeid ja kordab loetut enne tundi märkmete põhjal üle täitsa samamoodi nagu õppejõud omal ajal. Aga tänane tudeng võib ka päris hästi tajuda, mida õppejõud kontrolltöös küsib, ja osata seda veerand tunni jooksul enne õppetundi õpikust välja noppida. Ma tean, kuidas ja mida tudeng õpib (küsib, mõtleb ja peab tähtsaks), vaid siis, kui ma kuulen seda tudengilt.

 

4. müüt: hea õpetamine eeldab karismaatilist esitlust. Iseenesest tuleb karismaatilisus ja sotsiaalne suhtlusoskus õppejõule kindlasti kasuks (kumbagi mainitutest ei õpetata doktoriõppes, mistõttu ka nendes elementides peavad õppejõud end ise koolitama ja arendama), ent juhul, kui õppejõud võtab liiga tõsiselt oma ühe-mehe-šõu arendamist, võib ta saavutada rohkem halba kui head. Ta võidab küll tudengite tähelepanu – tudengid on tõenäoliselt une-eelsest seisundist kaugemal kui monotoonse monoloog-loengu puhul – ja mingiks ajaks (kas ka 15 90minutiliseks loenguks, on iseasi) ka aktiivse kuulamise. Ent karismaatilise esitluse puhul koondub auditoorne tegevus liigselt sellele, mida teeb õppejõud. Hea õpetaja võiks pigem olla kui treener, kelle tegevus on suunatud tudengite kui mängijate soorituse parandamisele mänguplatsil. Nii mängu ilu kui tulemus sõltub sellest, kuidas läheb tudengitel, mitte sellest, „kuidas läks õppejõul" ja kas tema sooritus kannatas välja võrdlust Jan Uuspõllu püstijalakomöödiaga või mitte.

 

5. müüt: tehnoloogia muutub, ent mõttetegevus jääb samaks. E-õppekeskkondade ja -vahenditega on mul õppejõuna lihtsam kohaneda ja neid kasutusele võtta, kui teadvustada endale ka seda, et vahendite ja keskkondade muutumisega muutub ühtlasi mõttetegevus kui selline. Võttes paberi ja pliiatsi asemel kasutusele e-keskkonna ja klaviatuuri, trükitud (ja-või digitaliseeritud) õpikute asemel interaktiivsed õppevahendid, ei tee me täpselt sama asja eri vahenditega ja teises keskkonnas, vaid muutub ka mõttetegevuse liik.

Lähitulevikus (umbes viie kuni kümne aasta jooksul) toob tehnoloogiline areng kaasa revolutsiooni eelkõige õppeainetes, kus trükitud (ja/või digitaliseeritud) õppematerjalide asemele tulevad keskkonnad, kus õppijad ei vaja mitte oskust definitsioone pähe õppida, ise tähendusi ja seoseid luua, vaid oskust kasutada tehnoloogiat tulemuslikult, nii et valitud määratluste, näidete, lähenemiste, uurimismeetodite ja andmete vahel ei oleks vigu, loogilisi ebakõlasid ja vastuolusid. Sel päeval vaevavad nii õppijad kui õpetajad oma aju oluliselt teistmoodi, sest osa sellest mõttetööst, millega tegeleme täna, teeb siis ära tehnoloogiline abivahend. Kõrgkoolipedagoogika areneb vältimatult just selles suunas. Hea on, et selle väljakutsega tegeldakse ülikoolides üle maailma ning igal õppejõul on võimalus selles protsessis osaleda.

5 KOMMENTAARI

t
tase 12. juuli 2015, 23:57
on ikka väga kõikuv. Kaasaegne õppejõud peaks eelkõige pakkuma huvitavaid akadeemilisi diskussioone. TÜ õppetooli juht annab aga esimese loengus ainu...
(loe edasi)
õ
õppetase on vastav 11. juuli 2015, 20:23
doktorikraadiga lektor TRÜ-s saab täna palka kätta alla tuhande euro. see eeldab töönädala pikkust vähemalt 60 tundi. sama pedas ja tipis. ehk siis se...
(loe edasi)
Loe kõiki (5)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee