Facebookist alguse saanud vaidluse põhjaks oli ajakirjanik Krister Parise küsimus seoses voliniku valimise õigsusega.

"Eestis on meelsuse eest diskrimineerimine täpipealt sama vale kui soo või seksuaalse sättumuse. Ma ei ole tõesti süüdi, et minister vahepeal vahetus. Kandideerimisel tuli esitada essee ja mul oli seal kirjas 5 punkti, mida teeksin teisiti kui olemasolev volinik. Esimesse vooru kohale jõudes selgus, et istun laua taga vastamisi olemasoleva volinikuga, kes pehmelt öeldes ei saanudki aru, et tegu on lihtsalt mõnede asjade teistmoodi tegemise ettepanekuga, mitte kriitikaga. /---/ Mulle on öeldud, et valiti kandidaat, kes objektiivsete näitajate alusel töökuulutuses toodud nõudeid ilmas pidades oli kõikides näitajates faktiliselt parem (haridus, töökogemus, avaliku esinemise kogemus, juhtimisoskused, avaliku sektori eelarve koostamise oskus, eelnõude analüüsi oskus jms). Mis on selles protsessis valesti, Krister?" küsib Pakosta vastu.

Rääkides kooseluseadusest, sõnab Pakosta, et oli üks neist, kes seaduse algatas, toetades kõigi õigust enda kooselu registreerida. "Isegi seaduse nimi on minu pakutud − ent kuna eelnõu tekst läks laste osas nende olukorra halvendamiseni, ja isegi kompromissvariantidest polnud osad huvitatud, siis ei saanud minust selle toetajat. Hääletasin ka nt lasteaiaeelnõu vastu, olemata sealjuures lasteaedade vastu (osad paragrahvid halvendasid laste õigusi)," kirjutab Pakosta.

Küsimusele, kas samasoolised inimesed peaks saama abielluda, vastab Pakosta jaatavalt, lisades, et abiellumisel peaks näiteks pärand liikuma koos alaealiste ülalpidamiskohutusega. "Seega ei tuleks ehitada mitte "light-marriage"-tüüpi konstruktsiooni, vaid pigem muuta perekonnaseaduse prg 1. Aga ma veel kord kordan üle, et see teema ei ole otseselt voliniku tööülesannete hulgas, ma ei pea õigeks näiteks erivajadustega laste ligipääsu alusharidusele (mis on otsene voliniku tööülesanne seaduse järgi) kõrvale jätta selleks, et tegeleda perekonnaõiguslike teemadega."

Samasooliste lapsendamisõigusest rääkides leiab Pakosta, et ühest mustvalget vastust siin ei ole, kuna lapsendamine peab toimuma lapse huvidest lähtudes, leides konkreetsele lapsele kõige sobivam pere.

"Ka inimõiguste kohus on sedastanud, et lapsendamisel ei tohi kunagi argumendiks olla lapsendaja soov saada oma perre laps, vaid ainuüksi lapse huvid. Seega ei saa kunagi öelda, et peretüüp A või peretüüp B on kuidagi eriliselt õigustatud või vääriks eraldi kaalumist. Selles oli ka kooseluseaduse eelnõu üks vigadest, et loodi juriidiline konstruktsioon lapsendamiseks juhul, kui paaril pole bioloogilisi eeldusi lapse saamiseks," kirjutab Pakosta, lisades, et lapsendatava lapse seisukohalt pole mingit vahet, kas teda lapsendaval paaril on need bioloogilised eeldused või mitte. "Lapse seisukohast on ainuke vahe, kas see konkreetne täiskasvanu või täiskasvanute kombinatsioon sobib sellele konkreetsele lapsele või mitte."

Lugejad kiidavad Pakosta volinikuks määramise heaks

Kui uurisime Õhtulehe veebi lugejatelt, kas Pakosta oli õige valik voliniku kohale, tuli rohkelt emotsionaalseid vastuseid, mis lähtusid peaasjalikult tõigast, et poliitik hääletas kooseluseaduse vastu.

Enamik lugejaid arvab siiski, et ministeerium tegi Pakosta ametisse nimetamisega õige valiku.

"Feministeerium võttis hästi kokku: Üleüldse pole sotsiaalminister diskrimineerimisalaste seaduste mõttest aru saanud, kui tõstab esile Pakosta "kogemust viie lapse emana" kui olulist kompetentsi. See on kogu soolise võrdõiguslikkuse seaduse mõte, et sinu eraelule ei pöörataks värbamisel tähelepanu. Rääkimata sellest, et pädevamad kandidaadid on kõrvale jäetud ja parteikaaslane klaasliftiga üles sõidutatud," kirjutab Liisa.

"Loomulikult sobib sellele ametikohale! Tal paistavad väärtushinnangud ja arusaamad paigas olevat, lisaks on ta ise suure pere ema ja oskab naiste õiguste eest seista. Üldiselt tegeleb ju volinik siiski naiste diskrimineerimisega (ühiskonnas, tööl jne). Jätke need homod välja, kui need oskaks rahulikult olla, siis olgu, aga see avalikult ja värviliselt pildile trügimine ei ole küll normaalne," leiab Liisa.

"Sobib, isegi väga hästi. Nõus Hõbemägiga , kes ütles Keskpäevatunnis umbes nii : Võrdõigusvoliniku ametikoht oli kujunenud seksuaalvähemuste kontori ametikohaks ja loodetavasti aitab Pakosta (kes on väga tubli ja otsekohene naine) selle pleki maha pesta. Võrdõiguslikkus on kordades laiem teema kui omasoomõnulejatele eriõiguste ja tähelepanu väljakauplemine," lisab Indrek.