Eesti uudised

Töövõimereformi uus komistuskivi on hindajad (26)

Tiina Kangro, tiina.kangro@linnaleht.ee, 2. juuli 2015, 16:01
Lõunaeestlased Lembit ja Margus peavad küla kuulutustetahvli ees aru töövõime hindamise üle. Mari Luud (Õhtuleht)Foto: MARI LUUD
Sel nädalal avalikustatud katseuuringu tulemustest selgub, et kiirkorras koolitatavad arstid ei ole võimelised hindama erivajadustega inimeste töövõimet.

Töövõimereformi selgrooks pidi saama uus ja senisest parem hindamismetoodika, mille abil tuvastatakse, kui palju suudab puude või kroonilise haigusega inimene töötada ning milliseid eritingimusi ta selleks vajab.

Kohe selgus tõsiasi, et väljaõppinud töötervishoiuarste Eestis siiski nii palju ei ole, et igal aastal prognoositav 55 000 hindamist läbi viia. Seega tehti asi lihtsamaks: hindajateks kvalifitseeruvad kõik praktiseerivad arstid (tervishoiuteenuse osutajad), kes on läbinud nelja-viiepäevase täienduskoolituse. Hanked ligi 160 niisuguse eksperdi leidmiseks kõikidesse Eesti maakondadesse kuulutatakse välja juba septembris.

Nüüd viis sotsiaalministeerium läbi ka katseprojekti, kus niisugused oletatavad uued hindajad proovisid uue metoodika kasutamist. Välja tuli sellest pehmelt öeldes suur, ent täiesti ootuspärane segadus.

Kitsed kärneriks

Kuigi ministeeriumi enda järeldused piloteerimisele on ülimalt optimistlikud – lubatakse kohendada lihtsamaks ja täpsemaks ankeetide sõnastust jne –, ilmneb ligi 100-leheküljelisest analüüsist üsna selgelt, kus on töövõimereformi järgmine komistuskivi.

Uus ja rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetele rajatud metoodika võib ju olla igati tasemel, aga kui seda rakendama ja järeldusi tegema pannakse inimesed, kel on küll arstiharidus, kuid pole teadmisi ega sügavamaid arusaamu erivajadustega inimeste elust ega sotsiaalsüsteemis toimuvast, võib loodetud edasimineku asemel välja tulla hoopis tagasilangus isegi senise süsteemiga võrreldes.

Projekti jaoks kiirkoolituse saanud kümnest meedikust (kelle hulgas oli pulmonoloog, hematoloog, infektsionist, lastearst, spordimeditsiini resident, aga ka mõned neuroloogid, psühhiaatrid ja taastusarstid) tunnistas tervelt üheksa ka ise, et toimuv jäi neile segaseks ning ankeetide ja klassifikaatorite rägastikus järelduste tegemine tegeliku töövõime kohta osutus keeruliseks ja kohati arusaamatuks. Vaid kolmandik hindamisi sujus ja hulk ekspertiise jäi üldse pooleli. Töötukassa hinnangul jõudsid ekspertiisid samuti nendeni kujul, millest oli keeruline inimeste tööleaitamiseks vajalikku teavet saada.

Puudega või haige?

Hindajad tunnistasid, et nende jaoks olid sageli väärtuslikumateks infoallikateks varem tehtud rehabilitatsiooniplaanid, kus kirjas olevatest hinnangutest sai ettekujutuse, milleks need inimesed üldse on võimelised. Kurioossel kombel muutusid töövõime hindajad nii uue kvaliteedi pakkujaist senise palju kritiseeritud ja juba kord kinnimakstud rehabilitatsioonimeeskondade töö taaskasutajateks.

Vägisi tekib mõte, kas sellisel juhul polekski targem lasta erivajadustega inimeste töövõimet hinnata hoopis rehabilitatsiooniteenuse osutajatel. Või siis mis tahes muu asutuse spetsialistidel, kellega inimene tegelikus elus kokku puutub, olgu selleks kutseõppeasutus, päevakeskus, taastusravibrigaad vms.

Puuetega inimeste esindusühingud on välja käinud ka mõtte, et töövõime hindamiseks võiks puudespetsiifiliste liitude baasil hakata välja arendama kompetentsikeskusi või mobiilseid brigaade.

„Suurim viga ongi see, et uus hindamine on täiesti meditsiinikeskne ja ka puuetega inimesi tahetakse nüüd vaadata kui haigeid, otsida nende kohta andmeid haiguslugudest. Ometi ei pruugi pime, kurt või vaimupuudega inimene arsti juures käiagi või siis satub sinna köha või nohu tõttu. Arstid aga ei kogu e-tervisesse andmeid sotsiaalelu kohta, ning loota, et nelja-viiepäevase koolituse mõjul hakkavad meedikud mõistma puuetega inimeste elukorraldust ja erivajadustega seonduvat, on küll lihtsameelne,” kommenteeris olukorda Tiia Sihver Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidust.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee