Kommentaar

Tiia Kõnnussaar | “Mu ema ei armasta mind” (19)

Tiia Kõnnussaar, kolumnist, 26. juuni 2015, 16:30
 
Käsi tõrkus loo pealkirja arvutisse toksimast. Ema armastus on midagi nii ürgset ja olemuslikku, et lapsel, kes nii arvab, peab olema väga, väga valus. Järgnevad lood pärinevad tõsielust. Need on tavalised eesti pered, kus ei ole laste vägivaldset kohtlemist või hooletussejätmist. Pered, kus oma lastest hoolitakse ja neid kalliks peetakse. Ometi on koolis töötavad inimesed ühel hetkel märganud, et koolipoisi või -tüdrukuga on midagi lahti. Sel puhul on üks võimalus, et appi tuleb sotsiaalpedagoog, kes aitab lapse ümber (taas)luua kaitsva tugivõrgustiku: suhtleb tema vanemate ja teiste talle tähtsate inimestega ning aitab olukorra põhjustes selgust saada.

Neid lugusid kuulates mõtlesin tahtmatult: kui lapsed kannatavad, kas on meie kultuuris midagi sellist, mille peaksime ümber mõtestama? Midagi, millest tasub teadlik olla?

Samal teemal

 Lugu tüdrukust, kes muutus kurvaks

13aastane Mariliis (laste huvides on nimed muudetud) jõuab sotsiaalpedagoogi juurde seetõttu, et muidu hästi õppinud tüdruku hinded on kehvaks läinud. Ta on kaotanud igasuguse huvi koolitöö vastu ja tema kurvameelsus jääb õpetajatele silma. Noor sotsiaalpedagoog katsub tüdrukuga jutule saada, kuid Mariliis on kidakeelne. Algul ei julge ta rääkida, siis ütleb, et teda ei huvita; teda ei huvita miski. Ühel hetkel märgib ta justkui möödaminnes, et ah, ega mu ema see ka ei huvita. Kulub palju kohtumisi ja kõigest muust rääkimisi, kuni Mariliis avaneb. „Üleeile sain kahe ja sain koslepi. Eile sain viie, aga ema ei öelnud midagi. Õde ja vennad saavad palju rohkem tähelepanu,“ ütleb Mariliis. „Mulle pole ema mitte kunagi öelnud, et ta mind armastab.“

Ema, kes sotsiaalpedagoogi kabinetis oma lapse hingevaevast kuulda saab, puhkeb pisaraisse. Kuuldu on talle šokk. Tal ei ole oma vanema tütrega kunagi muret olnud ja ta poleks uneski osanud arvata, et laps endaga nii rasket koormat kannab.

 Lugu poisist, kes sõna ei kuulanud

Kolmanda klassi poiss Märt on tundides rahutu ja püsimatu. Ta sehkendab ringi, unustab alailma midagi maha ja õpetaja on sunnitud e-kooli üha meeldetuletusi ja märkusi kirjutama. Poiss on terane, tõdeb klassijuhataja, aga hinded ei vasta kaugeltki tema võimetele. Lõpuks võtab sotsiaalpedagoog vanematega ühendust. „Meie töö on väikestviisi nagu mõistatuse lahendamine või pusle kokkupanek,“ kirjeldab ta. „Meil tuleb üles leida, kus on ahela nõrk lüli. Sageli peab proovima, kas töötab see, teine või kolmas meetod. Intuitsioonivälgatuse ajel küsin vanematelt, kas te oma last vahel kallistate ka.“  Ema ja isa vaatavad teineteisele otsa. “Me ütleme talle küll, et ta on tubli. Aga ei, ei kallista, meil pole see kunagi kombeks olnud. Pealegi ta tuleb koolist ja läheb ära oma tuppa.“ Tegelikult on vanematel mure ka, millest nad ei ole seni rääkinud. Märt pissib öösiti voodisse. Ja saab vanematelt iga kord pragada: ise suur poiss, aga teed püksi.

„Proovige oma poega vahel kallistada,“ soovitab sotsiaalpedagoog mõttesse vajudes.

„ Millal ma teda kallistan?“ küsib ema. „Püüan lihtsalt kinni, kui ta ringi jookseb, ja kallistan teda?“

“Jah, miks mitte. Proovige, vaadake, mis juhtub.”

Kolm nädalat hiljem on ema sotsiaalpedagoogi kabinetis tagasi. Ta räägib hämmeldunult, et proovis nõuannet jälgida ja hakkas Märti kallistama. Lihtsalt niisama.

„Ma ei tea, mis on toimunud, ta räägib minuga, tuleb ise minu juurde ja kallistab mind, ja ta ei pissi enam alla!“

Lapse emotsionaalne puudus oli lihtsalt nii suur olnud.

Lugu poisist, kellega oli kogu aeg mingi jama

Sander õpib viiendas klassis ja tal on „käitumisprobleemid“. Tema vanemad saavad koolist ainult halba tagasisidet: küll on tal õppimata, küll jääb ta hiljaks, küll vaidleb tunnis õpetajaga ja ei lõpeta ka siis, kui teda palutakse.

„Mis sind aitaks?“ küsib sotsiaalpedagoog – Sandril ähvardab veerandihinneteks tulla kaks kahte. Sander mõtleb. „No kui ema vaataks iga päev e-kooli,“ arvab ta lõpuks. „Kui ta liiga harva vaatab, siis ta näeb ainult viimast päeva ja ei tea, mis mul seal tegelikult on.“

Sotsiaalpedagoog saab aru, et lapsel on tunne, et tema ja ta hinded ei lähe emale korda.

Sander ja ema kohtuvad sotsiaalpedagoogi kabinetis.

„Teil on pojaga muret olnud. Aga püüdke praegu mõelda, mis temas head on,“ ütleb sotsiaalpedagoog leebelt.

Ema mõtleb, mõtleb pingsalt. Tal ei tule silmanähtavalt pähe, mida öelda. Mõne aja pärast ütleb ta: „Sander on hea laps.“

Viimaks murrab lapse olukorra raskus ema teadvusesse ja ta pühib pisaraid. „Sa oled hea laps, aitad mind, ilma et ma peaksin sulle ütlema. Lähed koeraga jalutama, viid prügi välja... see on mulle ju head meelt teinud. Ja tegelikult oled sa kuni viimase ajani hästi õppinud ja see rõõmustas mind väga.“ 

Sander, kas sa võiksid öelda, mida head on sinu emas, küsib sotsiaalpedagoog.

Sander hingab kergendatult. Talle ei valmista vähimatki raskust öelda, mida ta oma ema juures armastab ja hindab.

 Me ei näita tundeid

 Kirja said pandud vaid mõned lood paljudest, mida räägiti Tartu ülikooli eetikakeskuses Hea Kooli liikumise raames korraldatud sotsiaalpedagoogide vestlusringis.Võib-olla on see tõesti ajalooliselt ja kultuuriliselt nii kujunenud, et meie, eesti inimesed, ei ütle head, ei näita oma tundeid välja, aga südames hoolime väga. Armastus ei ole sõna, mida eestlased kasutavad, kuulen juba vastuväiteid. See lihtsalt ei ole meil kombeks!

Võib tõesti olla, et see pole meil kombeks olnud. Tõsiasi on aga see, et me elame avatud maailmas. Meie lapsed vaatavad filme ja sarju, milles teatud mõttes mudeldatakse perekonna omavahelist suhtlemist lääne kultuuriruumis. Küllap ka mõnevõrra idealiseeritult, aga siiski – neis filmides ja sarjades vanemad kallistavad oma lapsi.

„I love you!“ - „Ma armastan sind!“ ütlevad nad, kui lapsel on kõik hästi, ja ütlevad ka siis, kui tal parasjagu ei lähe nii hästi. Ja meie pealekasvav põlvkond ei suuda mõista, miks minu ema ja isa mind ei kallista. Miks nad ei ütle, et nad mind armastavad? Sellele küsimusele on ilmselt ainult üks seletus: järelikult mu ema/isa ei armasta mind...

Memme musi

Mis sai Mariliisist? Tema ema tunnistas sotsiaalpedagoogile, et tal on tõesti raske oma tundeid väljendada. “Minu vanemad ei öelnud kunagi midagi sellist, aga noh, vanemad on vanemad... küllap nad ikka minust hoolisid,“ arvab Mariliisi ema nüüd, täiskasvanuna. Ta on olnud raske tütrega koos olemiseks aega leida, ja need ettepanekud, mida ta teinud on, on teismeline tüdruk tagasi tõrjunud. Lõpuks tuleb emal ja tütrel mõte, mis mõlemale meeldib. Nad hakkavad koos kepikõndi tegema –  liikumine on naise ilu ja tervise pant – ja saavad niiviisi ka oma naistejutte rääkida. 

 „Kallistamine, tunnustamine ja hea sõna ei olnud nõukogude ajal kombeks ja selle mälestusega kusagil teadvuse tagasopis kasvatavad ka paljud praegused lapsevanemad oma lapsi,“ ütleb üks vestlusringis osalenud sotsiaalpedagoog. „Kasvatamiseks kasutatakse pigem kriitikat, mis on tegelikult hävitav jõud. Või öeldakse lihtsalt „tubli“, ja sinnapaika see jääbki. Nagu koerale. Aga laps vajab oma vanemate armastavat peegeldust: mis mu käitumises minu ema ja isa rõõmustab või kurvastab?“

Kui te ei taha oma lapsele öelda, et te teda armastate, võib ju öelda ka teisiti. Sa oled mulle väga kallis. Sa oled minu varandus ja mu silmatera! „Aga vähemasti korra võiks lapsele seletada, et nende väljendite taga on seesama „ma-armastan-sind“,“ soovitavad sotsiaalpedagoogid.

Siiski-siiski, nii endassesulgunud me nüüd ka pole, nagu paistab, et oleme millegipärast uskuma hakanud. Ütleb ju ammune rahvatarkus, et hea sõna võidab võõra väe. Ja memme musi igavesti kaitsvast võlujõust kirjutas lastekirjanik Elar Kuus juba 1978. aastal – peaaegu neli aastakümmet tagasi.

Tiia Kõnnussaar on Tartu ülikooli eetikakeskuse kolumnist-toimetaja

19 KOMMENTAARI

m
Mann 20. oktoober 2015, 10:17
On lihtne pugeda selle taha, et "meil nüuka ajal ei olnud kombeks kallistada ega oma tundeid välja näidata". Jah, mäletan, et ka meil (kasvasin maal t...
(loe edasi)
s
Saan aru, aga 29. juuni 2015, 21:30
Artiklis on asi pisut lihtsustatud. Saan aru, aga mina ei ole kunagi kallistamisi talunud. Lapsepõlve ebamugavamad mälestused on sellest, kui külla tu...
(loe edasi)
Loe kõiki (19)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee