Lugejakiri

Kiri | Pagulane Valdo Randpere? (165)

T. L., 25. juuni 2015 17:58
Foto: STANISLAV MOSHKOV
Vaatasin Kanal 2 saadet “Pagulased Eestis: Heategu või hukatus?” ja tundsin uhkust, häbi ja muret korraga. Uhke olin nende eestlaste üle, kes rääkisid vajadusest hoida meie maad ja rahvast, keelt ja kultuuri. Priit Pullerits ei kartnud rahvaste paabeli toetajate kivirahe alla sattuda, vaid ütles otse ja selgelt välja iga lihtsa eestlase südamesoovi – tahame püsima jääda.

Valdo Randpere pagulasi toetav klipp, mis palju kordi ekraanilt meie kodudesse trüginud, mõjus naeruväärse, häbiväärse, mõnitavana. Kes ta on, et rääkida endast kui endisest pagulasest? 26aastasel komsomolitöötajal tekkis 1984. aastal soov vabasse maailma üle hüpata, sai sellega hakkama ja nüüd räägib endast kui kaitset vajanud pagulasest. Miks ta valis Rootsi? Sest seal oli meile lähedane rahvas ja kultuur, parem elujärg. Eestil ja Rootsil on ajaloolised sidemed, Noarootsis ja Vormsil kohtame veel praegugi rootsi nimesid ja kultuurisugemeid. Minu esivanemad rääkisid vanast heast Rootsi ajast, mis tõi Eestisse jõukust ja arengut. Kui etnilised rootslased meie juurest varjupaika otsiksid, siis ei kahtleks me hetkekski. Praegustel tuhandetel “murjanitel”, kes meie poole teele saadetakse, on nii erinev kultuuritaust, et neid ei suuda ka kõigevägevam meie rahvaga lõimida.

Mida on Randpere teinud meie vabaduse heaks? Eesti võitlesid vabaks need, kes siia jäid, tema oli Rootsis õnneotsija, kes pärast taasiseseisvumist uuesti kodumaal kanda kinnitas ja nüüd võtab endale õiguse rääkida selle riigi nimel, mille ta reetis. Meie siin, igas Eestimaa nurgas, hoidsime tuld tuha all, seisime vastu venestamisele, kandsime edasi oma keelt ja kombeid. Kas Randpere ongi kaotanud oma identiteedi ja nüüd ei tea, kelle suunas koogutada?

Samal teemal

07.09.2015
20 kogudust on valmis pagulasi vastu võtma
27.05.2015
Riigijuhtide emotsionaalsusest ülekeev ­ööistung tõi lõpuks ikkagi kesise tulemuse