Kommentaar

Einar Ellermaa | Õpetaja väärtuse mõõt on õpilaste tänu (3)

Einar Ellermaa, Elutark.ee toimetaja, 19. juuni 2015 18:07
Einar EllermaaFoto: Erakogu
Õhk on pagulastehirmust paks. Positiivne on see, et iga päevaga jõuame selle teemaga uude faasi. Oleme avastanud, et meil on Vao külas juba probleem, ja juba ei taha me seda ametlikult tunnistada. Samas on meil veel võimalus olla aus, probleemi tunnistada ja see lahendada. Et mitte jõuda näiteks Soome ja Rootsi tasemele, kus ei tunnistata väga suuri probleeme ja kus näiteks pagulaste lastele ei julgeta koolis halbu hindeidki panna, sest nad võivad solvuda ja motivatsiooni kaotada.

ÜRO ütles lõpuks midagi pagulaste teemal ja ütles seda, et Euroopa peaks aastas vastu võtma miljon pagulast. Arv läheb muudkui suuremaks. Samas on ÜRO ise arvutanud, et aastal 2009 ületas Aafrika elanike arv miljardi piiri, tänavu on see World Population Review andmetel umbes 1,166 miljardit ja aastal 2050 prognooside järgi 1,9 miljardit. Milline piisake meres on miljon! Vastuvõtmiseks absurdselt suur, Aafrika jaoks aga absurdselt väike. Ja milline piisake meres on sel aastal üle Vahemere Euroopasse jõudnud 100 000 põgenikku.

Aga meil Vao külas elab 82 pagulast ja meil on juba probleem. Me ei suuda neile selgeks teha, et nad ei tohi võõrastes aedades käia ja et nende lapsed ei tohi kohalikke lapsi kividega loopida. Neid on nii vähe, aga nad on juba jäänud omaette, mida ei tohi juhtuda.

Kas järgmised 82 toovad mängu murrangu? Kujutleme ühte perekonda, kus vanemad on täiesti meeleheitel oma kahe lapse pärast, kes ei viitsi õppida ega taha käituda, kes suitsetavad ja joovad ning saadavad vanemaid ja õpetajaid heasse kohta. Vanemad aga mõtlevad, et võiks olla ka kolmas laps, sest naabrid ütlevad, et kuna neil on juba kolm last, siis peab teil ka olema. Ja siis ütleb kaugem naaber, et mis kuradi kolm, neli peab olema!

Igasugustes suhetes, armusuhetes, peresuhetes, õpilase ja õpetaja suhetes, alluva ja ülemuse suhetes, ka põliselanike ja pagulaste suhetes peaks kehtima reegel, et kui tekib probleem, siis tuleb sellest avameelselt rääkida ja see ära lahendada. Just nüüd ja praegu on meil veel võimalus öelda, et meil on juba enne järgmist 82 pagulast probleem, ja ärme pane silmi kinni ega kõrvu lukku. 

Teoreetikud ja ametnikud, andke eeskuju! 

Mis on pagulastel pistmist sellega, et õpilaste tänu on õpetaja väärtuse mõõt? Need noored haritud teoreetikud, kes targutavad meie solidaarsuse kohustusest ja pagulaste inimõigusest meile tulla, võiks mingi aja seal majas elada ja nende lõimimisega praktiliselt tegelda. Olla vabatahtlikud õpetajad ja mentorid. Neid praktilisi oskusi läheb meil tulevikus oi kuidas vaja. Pagulastele on vaja tõelisi mentoreid, kes aastate jooksul aitaks neil Eesti ühiskonna liikmeks saada. Just nimelt aastate jooksul. Nii, nagu käib laste kasvatamine.

Sel nädalal pidas SOS Lasteküla oma 20. sünnipäeva. Lastekülade 26 peremajas elab asendusemade ja uuemates ka -isade hoole all 190 last ja umbes sada on sealt ellu astunud. Oli liigutav vaatepilt, kuidas lapsed oma emade käe küljes rippusid. Need emad on tõelised mentorid. Emad ise on öelnud, et laste tänu võib tulla aastaid hiljem, kui nad on juba täiskasvanud, aga seda liigutavam see on. Ja et see on üldse kõige parem tunne, kui lastel hästi läheb.

Ja veel kõige parem on see tunne, kui sa näed ja saad olla kindel, et lapsed, kelle sa lastekülas üles kasvatasid, ei jäta oma lapsi kunagi maha. Ja lapsed saavad aru, et lasteküla ema aitas neil niisuguseks kasvada, et nad armastavad oma lapsi. Liigutav oli see laste tänu. Asendusemade töö on hiiglaslik hingeline töö, millest enam vabaks ei saagi, sest sa oled ju ema. Niisuguseid inimesi on raske leida, aga niisuguseid vajaks ka pagulased, kes juba kohal on ja keda veel pole. 

"Õpetaja, tänu teile loen ma raamatuid." 

Ma olen kolm aastat õpetaja olnud ja saanud imepisikese osa sellest tänust, mida saavad SOS lasteküla emad. Kui juba mitmes õpilane otsis mind aastaid hiljem üles ja ütles, et õpetaja, tänu teile loen ma raamatuid, oli ikka väga hea tunne. Üks õpilane ütles, et tal on maal kodus terve raamatukogutuba. Siis jäin mõtlema, et tegelikult ju pidasin kirjanduse õpetamise peamiseks eesmärgiks seda, et need noored inimesed ka pärast kooli raamatuid loeksid. Ütlesin selle ka välja.

Ignoreerisin osaliselt programmi, et näidata, kuidas raamatute lugemine võib olla tore, mitte ainult kohustus. Lugesin klassis ette raamatuid, mida programmis ei olnud ja mida sinna ka võetud poleks. Niimoodi oli endal ka huvitavam. Oli hea kuulda, et see jättis jälje ja nad loevadki raamatuid.

Oma õpilaste tänu kuuldes jäin mõtlema, kuidas olen ma niisugune mats olnud, et pole tänanud oma eesti keele ja kirjanduse õpetajat Aino Niinemäed, et ta aitas mul elus leida tee, mis mulle meeldib. Tema oli minu mentor. Helistasin talle ja tänasin.

Hiljuti saime ka kokku ning kinkisin talle enda kirjutatud raamatud. Tänasin teda ka selle eest, et ta direktori selja taga aitas mulle ühe suure heateo teha. Minu meelest käitus ta eetiliselt ja olen talle kõik koolijärgsed aastakümned selle eest tänulik olnud.

Ärge jätke õpetajaid tänamata, kui selleks on põhjust. Selline tänu, kas või kümme või kakskümmend aastat hiljem, on õpetaja väärtuse mõõt ja suur hüve.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee