Kommentaar

Igor Gräzin | Rail Cilplane – kellel on vaja kilplaste raudteed (96)

Igor Gräzin, riigikogu liige, Reformierakond, 18. juuni 2015, 18:27
 Tiina Kõrtsini
Estonian Air, mida on juhtinud tohutupalgalised külalisesinejad samade tulemustega, peaks olema väärtuslik ühes asjas: õppetunnis. Mistahes transpordil – alates jõelodjast ja lõpetades internetiga – on mõtet vaid siis, kui on täidetud järgmised tingimused: kui on, keda või mida vedada, ja teiseks, kui on koht, kuhu vedada.

On erand: igatsorti Euroopa Liidu transpordi-annetusrahad (CEF), mida saab asja ees, teist taga, aga ilma võimaluseta sellega midagi arukat teha. Estonian Air vaagub reanimatsioonis, aga Mäo teerist (mingil määral ka Jõhvi oma) on teostunud klassika. Isegi lolli rahaga polnud teda vaja ei ehitamise aegu ja veel vähem – täna.  Välja arvatud ehitamise fakt ise, mis andis inimestele tööd ja ehitajale kasumit. 

Samal teemal

Kuhu see viib? 

Ma ei räägi Sämmi Grillist, mis oli saanud Kesk-Eesti üheks sümbolväärtusega firmaks, ja sadadest sisuliselt minema küüditatud elanikest ja firmadest, vaid tervest ajaloolisest Paide linnast, mis jäeti transpordivoolust kõrvale ja mis täna otsib – paradoksaalsel moel! – äri-ideed, mis annaks Mäost möödasõitjatele põhjuse peatuda! Sest Brüsselist vaadates Paidet ei ole, aga Eestis elades – on. Äramädanevast punasest sillast ja metssigade hüperviaduktist  Tallinna–Tartu maanteel ma ei räägi, sest naer tapab ära!

Põhimõtteliselt tuleb Brüsselist tulev igasugune  loll raha muidugi vastu võtta. Aga ka endal peab nutti olema. Nimelt on konks selles, et euroraha tuleb haruharva sinna, kus Eesti seda vajab, vaid sinna, kuhu Euroopa Liit ta millegipärast suunab. Brüsselis, piltlikult öeldes, pandi tsemendipütt täis, aga Mäosse maha valasime me selle ise. Me ei saanuks seda kasutada millekski targaks, aga Kesk-Eesti tähtsaima transpordisõlme ja tema ümber olnud elu saanuks päästa küll.

On kerkinud kurjad kahtlused, et keegi ja kuidagi on saanud asjalood niikaugele, et mõistusetu Rail Baltic võibki tulema hakata – nagu kaigas lagipähe. Oleme kuulnud arutlusi selle üle, millist trassi tema läbimiseks valida ja mida üks või teine vald sellest arvab, unustades, et tegemist on projektiga, mille tagajärjed võivad meile osutuda saatuslikumaks kui põhjaminev Estonian Air, kogu Eesti raudteeasjandus, praamid ja energeetika kokku.

Rail Balticuga (isegi selle asjanduse nimi on grammatiliselt tobe!) pole mitte kellelgi mitte kuhugi sõita – neile, kel on kiire, on see rong liiga aeglane; neile, kes puhata tahavad, on hotell mugavam kui raudteerong. Meie koos soomlastega  ei saaks nende rongide ja raudtee tasuvust veel 20 aastagagi tasa.  Muide, RB ka lõpeb imelikus kohas – siinsamas kõrval Varssavis, kust pikem maa Euroopasse (Berliini) on alles minna.

Pole raske ette kujutada, et sellele rongile ei saa õieti pealegi minna – teda saavad ümbritsema okastraadid, turvakontrollid, läbiotsimised, piletiregistreerimised ja kõik muu, mis teeb vastikuks juba tänase õhusõidugi! 

Kaks Eestit 

Peale ei saa aga sellegipärast, et RB õieti kusagil ei peatu. Kui isegi luksumisi liikuv Elron ei saa inimesi peatustes peale võtta, siis kulutab lõuna- ja keskeestlane enne pool päeva selleks, et RB okastara väravani jõuda.

Toda RBd mööda pole ka midagi vedada – ei ümarpalk ega tsement vaja kiirust 120 kilomeetrit tunnis, kuigi saavat ka 200ga! Ega siis ilmaasjata pole tänapäeva rahvusvahelise äriajamise tähtsaimaks teenindajaks kümneid kordi odavam meretransport.

Niisiis pole kedagi, midagi ega kuhugi vedada, aga on väga suure geograafilise mõjuga ja ülikulukas insener-tehniline projekt. Väga lai piiratud pael, mis lõikab Eesti pooleks nagu piir, millel on vaid haruharva mõni ebamugav ja kauge ületuspunkt. Mõelge, kas tänasest Kirbla maanteealusest eurotunnelist mahub lehm läbi?  

 Tõkked, piirded, okastraat, mitu turvafirmat, ristlevad kaamerad.  Tekib majanduslikult, etnograafiliselt, kultuuriliselt lahutatud kaks Eestit. Prantsusmaa on suur maa, kus nende kiirraudtee (TGV) sealset demograafiat eriti ei muuda, aga Eesti on väike: kui Lihula, Türi või Kohila või kestahes neist raudtaladega üksteisest ära lõigata, siis saame tulemuseks teistsuguse Eesti.

Mööngem: ehitamisega saab palju töökohti, toredaid kohtuprotsesse ja ka varastada saab sealt palju – Brüsselis nii palju, et me seda ettegi ei kujuta. Aga häda on selles, et ehitajate tööd saavad tehtud, arveametnikud panevad numbrid kohtute ja kontrollijate jaoks klappima, aga – raudtee jääb alles. Vajadus tema eest maksta (juba ehitamisel paneme ligi poole juurde!) ja igaveseks pooleks lõigatud Eestimaa.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee