Kommentaar

Peeter Olesk | Jaak Aaviksoo ja rektor (11)

Peeter Olesk, 16. VI 2015 Tähtvere mõisas , 17. juuni 2015, 16:53
Foto: Andres Varustin
Järgneva mõistmiseks tuleb tunda pisut elementaarosakeste füüsikat. See ei ole pööraselt raske. Peeter Olesk kuulub akadeemik Jaak Aaviksoo lähisõprade hulka. Meid ei ole palju ja me ei semutse – kuigi Jaak Aaviksoo on sõprade arvustamisel ettevaatlikum kui mina.

Me oleme arutanud tema valimist Tallinna Tehnikaülikooli rektoriks nii kahekesi kui ka mitmekesi kui ka tema ära või puudu olles. Esiti ma ütlesin talle, et valituna rektoriks peab ta võitma kodusõja Tallinna Tehnikaülikooli sees nii nendega, kes teda umbusaldavad kui ka nendega, kellel ei jätku nn teadusraha (Tallinna Tehnikaülikoolis on uskumatult palju teadureid). 

Samal teemal

Praepannilt ära 

Sündmuste arenedes muutsin ma oma arvamust. Olin ja olen seda meelt, et Jaak Aaviksoo oleks käitunud arukamalt, kui ta oleks tulnud praepannilt ära. Miks? Sest mäng ei olnud juba ammugi ilus. Rektor peab olema professor primus inter pares, esimene õppejõudude keskelt ehk valitu akadeemilise ühiskonna seast. Eestis seda arusaama ega äratundmist pole.

Tegelikkuses on Tallinna Tehnikaülikool kui insenerihariduse aurik kaotanud juhitavuses juba terve aasta. Uue rektori meeskonna ja töökorralduse rakendamine kestab veel ühe aasta. Kui rektor  jäänuks üldse valimata, lisandunuks veelgi kaks aastat, üks täiesti uue rektori valimiseks, teine asjaajamisega harjumiseks. Olla iseseisev ülikool neli aastat kaaluta olekus – see ei oleks isegi mitte sukeldumine. See oleks allakäik. Allakäigutrepist põhja. Keldrisse. Vundamendist sügavamale.

Kuid on kaks iseasja, kas rektor valitakse poolt või hirmust. Jaak Aaviksoo on valitud rektoriks mitte parema puudusel, vaid kui tööriist Tallinna Tehnikaülikoolis katki jäänud koduste ülesannete lahendamiseks.

Ülikool, mis ostab rektori sisse, on tüve poolest nõrk ja ülikool, kes koolutab akadeemilise vabaduse ärijõmmide karmani järgi, pole tugev. Vereringlus on hädavajalik, ent tehniline kõrgharidus ei tohi valguda laiali.

Tallinna Tehnikaülikooli ebamääraste seinte vahelt pole sündinud ainsatki Marxi-järgset uurimust riigihalduse optimeerimiseks või intellektuaalse omandi kaitseks Eesti rahvusliku julgeoleku huvides. Osa Jaak Aaviksoo toetajaid ja temaga leppijaid ootab teda nagu Heraklest, kes võtaks ette asjad, mida ise on peljatud käsile võtta.

Kummati ei ole Tallinna Tehnikaülikooli rektori valimine kitsalt majasisene probleem. Insenerihariduse põhjalikkus on rahvusvaheline mure, mis osalt sõltub algteadmiste sügavusest, osalt aga hoopiski tööstusliku tootmise intensiivsusest.

Too teine "osalt" on enam-vähem teada: energeetika, põlevkivikeemia, tarkvaraasjandus, biokeemia ja puidutehnoloogia. Seda pole sugugi vähe, aga kui palju see on muutnud inimkonna üldist maailmapilti? Kui me oleme Mustamäel kohalikud, siis võibki olla tulusam töötada täiskohaga Helsingis ja käia Tallinnas täitmas üksnes akadeemilist kohust.

Järgnevad protseduurid – inauguratsioon, asjaajamise ja varade ülevõtmine, kaastööliste leidmine (siinkirjutaja meelest peab üks TTÜ prorektor olema inseneriharidusega), esimene palgapäev, mobiilikõnede limiit jne. 

Mis on väärtuslik? 

On aga veel midagi. Tallinna Tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo hakkab kuuluma Eesti ülikoolide rektorite nõukokku, kus ta pole primus inter pares, vaid on võrdväärne teiste äravalitute keskel. Mitte vähem, kuid ka mitte rohkem. See on minu sõbrale roll, millega ta pole harjunud.

Samal ajal hakkab Jaak Aaviksoo olema Eesti insenerihariduse eestkõneleja. Isegi mitte "hakkab", vaid "peab olema". Mitte läätselihvija, vaid kiirendiseadistaja. Seda osa ei saa täita kodumaisest tööstusest väljaspool. Järelikult on see osa jõukohane ainult ansamblis, üksnes hästi tempereeritud klaverikontserdi korral. Viia tööstus ja tehnikateadus koherentsi, see ei ole igamehe töö.

Kuid on veelgi midagi. Kes on Jaak Aaviksood kordki kuulanud rääkimas kaitseasjandusest, tunneb ära, kuidas see valdkond, täpsemalt sõjaline tehnoloogia, tema südames heliseb. See puudutab teda. Ta resoneerib sellega. Eestis on sõjalis-tehnoloogilisi keskusi kaks, üks Tartu Ülikoolis, teine Tallinna Tehnikaülikoolis. Tallinna Tehnikaülikooli rektor peab otsustama emma-kumma kasuks, vastasel korral on ta kahe pere koer, kes teatavasti on alati näljane. Ei saa olla Tartu Ülikoolis optik ja Tallinnas üldfüüsik.

Kahtlemata asub võim Tallinnas. Akadeemiline sõltumatus aga ei ole võim. See on üleolek. Võimust väärtuslikum. Iseseisvus, mitte tööriistalikkus.

11 KOMMENTAARI

t
Tiina 23. juuni 2015, 22:39
Jaak ei tea sellest isehakanud suure peaga sõbrast suurt midagi.
w
ww 19. juuni 2015, 21:29
Nu mai tia, Aaviksool peaksid ju ajud olemas olema - sellises seisus oleks ju mõistlik taanduda.
Või nüüd ongi täielises Eesti Wabariigis nõnda, et teerull vuriseb juba igal pool?
Loe kõiki (11)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee