(AFP / Scanpix)

Sellenädalase episoodiga ("Mother's Mercy") jõudis lõpule "Troonide mängu" igati edukas ning põnev viies hooaeg. Finaalmäng jättis palju lahtiseid otsi, kuid tõi mitmele tegelasele ka kättemaksurahuldust. Kõnealusele seriaalile omaselt oli ka mitmeid surmastseene, kuid üks neist lõi kindlasti terve seriaali fännibaasi ehmunult kihama.

Ettevaatust! Arvustus sisaldab spoiler'eid!

Uues peatükis oli nii mõnigi koht, mis pani (ettevaatlikult) meelt muutma teatud tegelaste suhtes. Iseasi, kas seda lühiajaliselt või pikemas perspektiivis. Kuigi tundub, et Theon Greyjoy on endale taaskasvatanud munad (!), siis tema puhul ei jää palju ruumi üldiseks aruteluks, sest viide kangelaslikkusele jäi lühikeseks ning nõuab järgnevas hooajas tulevat edasiarendust.

Palju tähtsam on aga pöörata tähelepanu Cersei Lannisterile. Nagu varasemas arvustuses sai juba spekuleeritud, siis kõne alla tuleb taaskord küsimus, kas alandusel on iseloomu korrigeeriv funktsioon. Esialgu tundub, et Cersei ongi muutunud, kuid on ilmselge, et ta kasutab kõigest kavalust selleks, et vangistusest pääseda.

Seejärel aga sunnitakse ta aga häbistavale avalikule rituaalile, mis peaks talle tagama Jumala silmis lunastuse. Tundub, et siin eeskuju võetud kristliku teoloogia kontseptsioonist, mille kohaselt seisneb lunastuse tuum selles, et Jumal ning tema loodu lepivad.

Cerseid võib vaadelda teatud perspektiivist kui Jeesus Kristust, kes oma risti kannab. Kuigi võrdlus Jeesusega tundub siiski veidi kohatu. Aga sellegipoolest näib, et oma "rännaku" lõpul on Cersei viimseni alandatud ning ta tõesti tunnetab oma haavatavust.

Enne „ristiretke" toimub aga ka Cersei välimuse muutmine, sest vaimne kasvamine algab füüsilisest muundumisest. Sellegipoolest olen skeptiline selle suhtes, et see kogemus võiks teda kuidagi hellemaks muuta, vaid pigem usun, et too sündmus süstib temasse rohkem kibedust.

Mulle ei ole kunagi tundunud, et Cersei võiks olla siiras tegelane – isegi oma laste suhtes. Järglaste külge klammerdumine on tõenäoliselt siiski selleks olnud, et omada võimu, sest (valelt omandatud) sünniõiguse järgi neile see kuulub.

Religioonist rääkides ei saa muidugi mööda vaadata ka Stannis Baratheoni saatusest. Ka tema puhul saab religioon nii-öelda hukutavaks faktoriks, kuigi Cersei puhul hukkub tõenäoliselt ainult tema eneseväärikus. Stannis esindab justkui subjekti, kes on langenud mõne kultuse röövellike küüniste meelevalda. Nagu ka paljud sektid seda teevad, on Stannis pumbatud tühjaks kõigest, mis talle tähtis on ning seda kõike pimeda usu nimel.

Kas Jumal tõesti hülgas Stannise või oligi kõik kõigest soolapuhuja Melisandre osav sõnaseplus? Andnud endast kõik usu nimel, jääb Stannis lõppude lõpuks siiski üksi, kelle reedab isegi tema vaimne juht, sest nimetatu näeb, et võimupositsioonilt mehelt ei ole enam võimalik midagi riisuda.

Võimsat vaatemängu pakkus sellenädalases episoodis ka Arya Stark, kes näitas vaenlase hukkamisel välja äärmist brutaalsust. Selle mõrvaga seoses läheb "näotute mõrvarite" filosoofia väga segaseks. Kuidas oleks olnud rohkem õigustatud mehe tapmine, kes teeb kihlvedusid selle nimel, kas meremehed naasevad oma retkedelt, kui pedofiili ja mõrtsuka tapmine?

Tõenäoliselt on neil mingi oma süsteem, kuid kainele mõistusele jääb see hoomamatuks. Samas võib ehk õigustusena näha seda et Arya tegutses oma varasemast "minast" lähtudes, ta ei olnud saanud "eikellekski", kes anonüümselt mõistab omakohut, vaid juhindus kättemaksuhimust. Seetõttu peab Arya ka oma tegude eest kõrget hinda maksma.

Järgnevalt tuleb arutluse alla stseen, mille puhul on tähtis ära märkida, et arvustust võiksid edasi lugeda ainult need, kellel episood kindlasti nähtud!

Ilmselgelt on viidatud episoodi viimastele kaadritele, kus vastuhaku võtmes hukatakse sarja üks populaarsemaid ning armastatumaid tegelasi. Ma siinkohal siiski igaks juhuks nimesid ei maini, kuid toon paralleele ajalooliste analoogiatega.

Pole kahtlustki, et selle seiga eeskujuks on olnud Julius Caesari tapmine tema lähikondlaste poolt. Caesari puhul ei olnud senat rahul sellega, et nimetatu tahtis ennast kuulutada absoluutseks kuningaks, sest senati poolt talle antud tunnustused olid kõigest aumärgid. "Troonide mängu" tegelase puhul aga ei oldud samuti rahul tema liidripositsiooniga ning tema tegudega. Mõlemas nähti teatavat sorti reeturit.

Kõnealune surm õõnestab kindlasti mitmeid teooriaid, mis fännidel on olnud. Aga sellegipoolest ei tohiks võtta "Troonide mängu" maailmas midagi absoluutselt lõplikuna, sest erinevaid elluäratatud tegelasi oleme kohanud nii teleseriaalis kui ka raamatutes.

Ei jää midagi muud üle, kui oodata järgmist hooaega, sest romaanide süžeegi ei ole veel sellest sündmusest kaugemale jõudnud.

Jaga artiklit

21 kommentaari

L
Lugeja  /   08:03, 29. aug 2015
Kummalised kommenteerijad siin. Enamasti negatiivse suhtumisega, aga film on ära vaadatud!! MIna võtsin kätte hoopiski raamatud ja lugesin mõnuga läbi. Nüüd ootan filmi. Internetist saaks ju ka vaadata, aga minu inglise keele oskus on üsna algeline, eriti kiiret kõnekeelt on raske jälgida. Ärge unustage, et tegu pole ainult põnevusfilmiga, sel on sügav rahvaluuleaineline sisu. Kui ei meeldi, ärge vaadake ja pole vaja siia mõnitavaid arvustusi kirjutada.
N
Nonii  /   22:36, 24. juuni 2015
Kinnitust on saanud mu arvamus, et kirjanik on loomult sadistlik, kuigi varjab seda väliselt lõbusa oleku taha. Muidugi, ka päris maailmas on olnud julmust ülimal määral, aga kas peab seda kopeerima?
Ja veel, olen aru saanud, et kui mingi sari nimetatakse kvaliteetsarjaks, võib seal näidata peaaegu kõike. Nii et rohkem kvaliteetsarju, aga vähem sadistlikust ja julmust.
Jääb üle oodata uut hooaega, ( ikka on veel lootus, et mõni sümpaatsem peategelane jääb ellu), aga erilisi lootusi ka ei hellita, sest miks peaks lõpp olema rahustav. Ka vaataja tuleb jätta igavese kannataja rolli. Seda kirjanik oskab.

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis