Kõige mõrum on ennast valgeteks nimetavatele erakondadele Vabaerakonna järjepidev tõus. Juba 15 protsendini kerkinud toetust ei saa seletada märtrioreooliga, et nad valitsuse moodustamiselt välja puksiti. Küll aga läheb rahvale peale nende arusaadav sõnum, mille poolest nad erinevad kartellierakondadest.
Samal teemal
Keskerakonna 28protsendiline toetus tugineb maksutõusu vastu seismisel. Oleks Reformierakond enne valimisi julgenud rääkida eesseisvatest maksukergitamistest, ei pruugiks Keskerakonna toetus praegu sedavõrd kõrge olla. Nimetas ju ka Hanno Pevkur oma erakonna languse põhjusena seda, et positiivseid teemasid varjutasid maksu- ja pagulasteemad.
Sotsid omakorda peavad oma toetuse viieprotsendilist hüpet 13-lt 18 protsendile oma juhivahetuse teeneks. Kui Jevgeni Ossinovski valimine SDE etteotsa on sedavõrd positiivsena mõjuv asi, siis teistpidi võttes oli sotside varasema madala toetuse ja kehva valimistulemuse põhjuseks nende senine juht Sven Mikser. Sel juhul jääb arusaamatuks, miks lasevad sotsid tal jätkuvalt istuda vastutusrikkal ministrikohal.
Kuna IRLi toetus jäi muutumatult 9 protsendi peale ka nende juhivahetusest hoolimata, siis valija vajab veel aega uue juhiga harjumiseks või ei osata Margus Tsahkna ilmumises Urmas Reinsalu asemele midagi head näha.
Tähtede sellises seisus on valitsuse ja eeskätt Reformierakonna soov siduda maksumuudatuste vastuvõtt usaldushääletusega mitte enesekindluse väljendus, vaid kantud hirmust, et tavapärase menetlemise korral ei pruugikski kõik kavandatud muudatused seaduseks saada, kui isegi omad ei hääletaks kõigi muudatuste poolt. Nii peab rahva toetuseta jäänud Reformierakonna peaminister küsima toetust riigikogult.
18 KOMMENTAARI