Foto: Scanpix
Laur Uudam, arvamustoimetaja 14. juuni 2015 20:36
Otsustamine, et uussisserändajad tuleb Eestisse lubada, käis meil kähku. Kerge ettevalmistav tuli pagulasi soosijate poolt, silma jäid enamasti reformierakondlased. Siis riigikogu Euroopa asjade komisjoni koosistumine ning valitsusele mandaadi andmine Brüsselis kauplemiseks. Kusjuures seegi lühike jutt käis mitte selle üle, kas pagulasi Eestisse üldse lasta, vaid kui palju me suudame neid vastu võtta. Vastuvõtt oli kuskil mujal juba otsustatud.

Miks aga kogu arutelu asja rahvale söödavamaks tegemiseks sedavõrd lahja on olnud? Pagulaste toomiseks pole jõuliselt välja astunud arvamusliidreid, kelle sõnal oleks kaalu. Mitmenda-setmenda järgu valitsusparteilased saavad pagulasteemal sõna võttes küll linnukese kirja, aga kui tõsiselt neid võetakse? Valdo Randpere vastavast kirjutisest jäi pigem meelde lõbus mainekujunduslik seik, kuidas tal olevat õnnestunud end läände põgenemiseks tööle sokutada komsomoli keskkomiteesse.

Euroopa asjade komisjoni juhi Kalle Pallingu mõttekäik, et pagulasi võime kasutada Eesti ääremaastumise probleemi lahendamiseks, on samal intellektuaalselt huvitaval tasemel Urve Palole omistatud sooviga kasutada teletorni Tallinnale läheneva vaenlase vaatlemiseks.