Anti Poolamets, EKRE aseesimees 11. juuni 2015 18:30
See, et oleme Euroopa Liiduga liitudes kaotanud osa oma otsustusõigusest, võib paberil märkamatuks jääda, aga kui keskvõim asub tõepoolest tundlikes küsimustes oma võimu rakendama, siis ehmatab see paljusid. Kui riigikogu ratifitseeris Lissaboni lepingu 11. juunil 2008, oli vastu vaid üks saadik. Suur osa poolt hääletajaid polnud tekstiga põhjalikult tutvunud. 

Tänased plaanid põgenikekvootide kehtestamiseks  ajavad nüüd paljudele kananaha ihule. EL-i lepingu udused sõnastused annavad Eestile siiski võimaluse halbadele otsustele vastu seista. Seda juhul, kui poliitikud julgevad.

 

Euroopa poliitikud on kaasvastutavad

 

Vahemerel toimunud katastroofide eest pole vastutavad mitte üksnes inimkaubitsejad, vaid ka Euroopa riikide poliitikud, sest valmisolek kõiki merele seilanud migrante pagulastena vastu võtta on see, mis õhutab maksma tuhandeid dollareid ja asuma riskantsele laevaretkele. Nüüd on poliitikud tulnud ideele laevad juba Liibüa rannikul puksiiri võtta ja üle Vahemere vedada. Küllap inimkaubitsejad on vaimustuses, sest rahad makstakse välja ikka enne merele minekut. Retkele asunute hulgas on nii tõelisi hädalisi, Euroopa meepottidest unistajaid, kui ka terroriste, sest kodusõdades võitlemine võib olla vägagi brutaalne mõlemalt poolt.

Selle asemel, et võimaldada hädalistele hästi varustatud põgenikelaagreid nende probleemsel kodumaal või selle naaberriikides, õhutatakse põgenikke võimalikult kaugele rändama. Euroopa pagulaspoliitikat iseloomustab tõsiasi, et väga vähesed piiriületajad saadetakse tagasi. Järelikult ei suuda Euroopa ametnikud läbi viia reaalset selektsiooni, kes on end pagulaseks valetanud majandusmigrant või reaalne hädaline. Selle võimetuse tõttu on pagulaste liikumise sildi all toimuv võtnud rahvasterändamise mõõtmed. Kuidas teisiti  suhtuda tõsiasja, et Londoni suuruses metropolis on põlisrahvas juba vähemuses ja 37 % linna elanikest on sündinud väljaspool Suurbritanniat?

Vaadake kontrolliks Londoni kinnisvara hindu ning küsige, kust võtavad puupaljad sisserändajad raha selliste majade ja korterite jaoks? Vastus on: maksumaksja taskust, immigratsiooni soosivate poliitikute abiga. Kas akuutse kriisi vaibudes ei peaks need inimesed oma kodudesse tagasi pöörduma, selle asemel, et elada kogu elu Euroopa maksumaksja kulul võõras kultuurikeskkonnas? Tagasipöördujaid siiski on, ent need tuhanded on siirdunud pühasse sõtta Islamiriigi poolel, tuues peale võitlusest naasmist  konfliktid otse vastuvõtjariigi õuele. Ainuüksi  Rootsist on ISIS-e poole võitlema läinud üle 800 inimese.

 

Pretsedendi loomine

 

Praeguse kvoodiarutelu süngeim külg pole mitte ühekordne põgenike arv, vaid õigusliku pretsedendi loomine, mille alusel saab edaspidi juba uusi põgenikke sujuvalt üle Euroopa laiali jagada, kohustades vastuvõtjaid looma taristut ning leidma nõudlikele sisserändajatele üha rohkem raha.

Eestile Euroopa Komisjoni poolt pakutud 1062 kvoodiimmigranti oleks alles algus. Euroopa Komisjoni nõuete vastuvõtmine muudaks praeguse kriisi „normaalseisundiks“.  Uued kvoodid võivad hiljem tõusta Eesti jaoks kümne tuhandeni nagu pakkus ajakiri Der Spiegel. Ka tänane põgenikekeskus Lääne-Virumaal, Vao külas, on näide kunagiste lubaduste rikkumisest. 35 inimesele mõeldud asutus majutab juba kaheksakümmet kolme kirju taustaga sisserändajat.

Kas pole küsimusi tekitav, et sõja eest põgenevad noored ja täies elujõus mehed, jättes oma emad, naised, õed ja lapsed sõjakoleduste küüsi? Nende rännakute eest, mis ulatuvad Aafrikast Eestini, makstakse inimsmugeldajatele tuhandeid dollareid. Sügavalt kaheldav, et vaene põgenik suudaks selliseid summasid välja käia. Võib-olla vajaksime hoopis rohkem empaatiat kohaliku rahva vastu, kes peab hakkama rohujuuretasandil umbkeelsete sisserändajatega asju ajama?

Üks väike asula pole kunagi endine, kui seal toimetab sadakond võõramaalast. Kui Eesti poliitikud otsustavad nn solidaarsuse põhjal „vabatahtliku“ kvoodi kasuks, siis sellest tulemus oluliselt ei muutu, sest pagulaspoliitikat radikaalselt reformimata muutub rändevool lakkamatuks.

 

Pagulaspoliitika vajab tagasikäiku

 

Kasutan sõna migrant ja pagulane teadlikult läbisegi, sest need mõisted on ametnikel ja poliitikutel lootuselt sassis. Loogika ja reaalne elu ütlevad, et toimub massiline majandusmigratsioon vaesematest riikidest jõukamasse Euroopasse ning seda tõukab tagant lootus külluslikule sotsiaalabile, ent ametnikud on poliitikute ja halbade seaduste survel sunnitud ka majandusmigrandid vastu võtma. Valeta palju soovid, keegi ei suuda seda kontrollida!

Eesti peaks nägema naaberriikide negatiivsetele kogemustele tuginedes probleeme ette ning keelduma uute pagulaste vastuvõtmisest, algatades Euroopa Liidus pagulaspoliitika karmistamise. Varem või hiljem tuleb praeguse universaalne põgenikepoliitika tühistada ning loobuda seda soosivatest rahvusvahelistest lepingutest senisel kujul. Iga valitsus peab saama sisserändele ise oma reegleid seada, muidu tekib küsimus riikide suveräänsusest. Nendele, kes rahvast sallimatuses süüdistavad, soovitan panustada põgenike probleemide lahendamisse reaalses põgenikulaagris isikliku tööga või rahalise panusega migrantide kodumaal. See oleks aus solidaarsus, mitte teeseldud kaastunne. Eestis on sadu inimesi, kes toetavad väikse rahasummaga mõne Aafrikas elava lapse kooliteed. Nii välditakse  nende kodusest keskkonnast välja rebimist.

Kas on olemas ka mõistlik sisserändepoliitika? Jah, seni oli Eesti poliitika olnud päris hea ja seda muuta poleks vaja. Valitsuse korraldusega kehtestati 2015 aasta sisserände piiriarvuks 1322 isikut, mis on 0,1 protsenti Eesti alalisest elanikkonnast. Piirarvu alla kuuluvad tähtajalised elamisload töötamiseks, ettevõtluseks ning tähtajalised elamisload välislepingu alusel. Nüüd püütakse see mõistlik poliitika ühe liigutusega uppi lüüa.

Rootsis jõuti viimaste eeslinnamässude tagajärjel veendumusele, et sisserändajad pole saanud piisavalt hüvesid ning segregatsiooni vältimiseks hakatakse neid nüüd asustama ka kesklinna parimatele pindadele. Kahtlen, kas uute järeleandmiste tegemine rahustab aastakümneid sotsiaalabist elanud perede noorsugu maha või hoopis õhutab nende sugulasi kaugelt maalt rännakule asuma, sest sotsiaalkorter Stockholmi  kesklinnas on Aafrika elanikule nagu lotovõit.

Lõhe rahva arvamuse ja poliitilise eliidi seisukohtade vahel on väga teravalt märgatav ka Lääne- ja Lõuna-Euroopas. Charlie Hebdo mõrvad tõid Pariisi tänavatele seninägematu hulga murelikke kodanikke. Brüsseli tänavatele omakorda sadu automaatidega relvastatud sõjaväelasi terroriste jahtima. Kas sellist turvatunnet me Euroopast otsimegi?

 

Rootsi reaalsus

 

End humanitaarse suurjõuna esitlev Rootsi on hea näide pagulaspoliitika tupikusse jõudmisest. Postimehes kutsus Valdo Randpere üles kaastundele ja rõhus oma kunagisele kogemusele asüülisaajana. Immigratsioonikvoote mitte tahtva Eesti rahva südametuses, kadeduses, fanatismis ja roostes kaastundes kahtlustamine pole veenev. Randpere on ka Eesti põgenike arvu kõvasti üle pakkunud. Nimelt ei põgenenud Rootsi 1944. aastal sugugi pea 80 000 eestlast, vaid 32 000. Neid ei poputatud aastaid sotsiaalabi peal, vaid suunati kohe tööle, kaasa arvatud turbarabadesse, metsa langetama  ja muudele lihttöödele.

Küllap Eestigi aitaks oma naaberriike, kui neil häda käes. Rootsi käeulatamise eest tänu ja süütunde suunamine aga teistele mandritele, mille tagajärjel peaksime tuhandete kaupa vastu võtma Aafrika või Aasia kodusõdades alla jäänud poole sõdalasi ja nende pereliikmeid, pole muud, kui meie maale kunstliku kultuurikonflikti istutamine. Kunagi nii rahulikud ja turvalised Põhjamaad on täis seninägematuid kuritegusid nagu aumõrvad ja tütarlaste ümberlõikamine. Eeslinnades toimuvad jõukude mürgeldamised on võtnud täiemõõdulise mässu mõõtmed nagu paar aastat tagasi Stockholmis. Rootsis on teemaks mõne immigrantide enamusega kooli sulgemine, sest isegi eriväljaõppega töötajad ei suuda neis turvalist keskkonda tagada.

Rootsi sundsolidaarsusel on kõrge hind. Üksnes mullu palus sealt asüüli hiiglaslikud 80 000 inimest.  Ametlikult on Rootsis sisserände kulud 50 miljardit krooni aastas (2013 aasta näitel).

 

Nõukogude kogemus on veel värske

 

Eesti on siiani hädas Nõukogude migratsioonipoliitika tagajärgede silumisega. Ida-Virumaal on küllalt kohti, kus Eesti keelega hakkama ei saa. Üle saja tuhande Venemaa, Ukraina ja Valgevene kodakondsusega inimest näitavad, et paljud pole suutnud ega tahtnud ka üle 50 aasta siin elades eesti keelt omandada.

Mis on sellel pildil valesti, kui Eesti kui ühe Euroopa suurima immigrantrahvastikuga riigi poliitikud hakkavad taas õhinal rääkima tuhandete sisserändajate integreerimisest, kes seekord omavad ka oluliselt erinevat usulist tausta? Muide, eestivenelased suhtuvad uutesse immigrantidesse veelgi kriitilisemalt, kui eestlased. Küllap nad teavad, kui palju pingutust nõuab teise kultuuriga kohanemine. Kultuuride erinevuse alahindamine ja sinisilmne integreerimisoptimism on kindlasti see, mis eristab vasakpoolseid poliitikuid konservatiivsetest immigratsioonipessimistidest, kes lähtuvad valusatest ajaloolistest kogemustest.