Kodu

"Tee õige ametini on vahel käänuline!" (6)

Ia Mihkels, 12. juuni 2015, 21:55
Priit KangurFoto: LAURA OKS
Priit Kangur õpib Tartu kutsehariduskeskuses tisleriks ja on oma erialaga ­väga rahul. Selleni jõudmine pole läinud küll sirgjoones, aga Priit on kõigi keerdkäikude eest saatusele tänulik – ta on osanud kõigest midagi õppida.

Esimene valik tuli Palupera koolis õppinud poisil teha põhikooli lõpus. Priit eelistas tookord gümnaasiumile kutseharidust – Kuremaa kooli ja IT-eriala.

«Läks aga nii, et see kool pandi kinni, viimane kursus tuli mul teha Luual,» meenutab Priit. «Paraku ei sujunud kõik päris nii, nagu oleks oodanud, ja lõpuks jäi mul lõputöö tegemata – esmalt tekkis sellega mingi segadus ja selle aja peale, kui asi selgeks sai, nappis juba aega. Nii jäigi kool lõpetamata.»

Esimene valik: lähed sinna, kuhu sõbrad

Noormees tunnistab, et ega ta lõpetamise nimel kuigi innukalt tegutsenudki. Esiteks oli talle endale sügaval sisimas selgeks saanud, et IT-valdkond pole siiski päris tema rida, teiseks – ja küllap just sellest arusaamisest johtuvalt – ei olnud ta ise kuigi tõsiselt asja juures. «Poisike ju alles!» ütleb ta nüüd, 27aastasena.

Tegelikult teadis Priit juba Kuremaale minnes, et tema jaoks polnud see parim valik: «Kunstivaldkond ja puutöö, mida peenem, seda parem – hoopis need on asjad, mille poole mind alati on tõmmanud. Paraku polnud siis, kui põhikooli lõpetasin, minu ümber kedagi, kes oleks midagi niisugust õppima kippunud. Läkski nii, nagu põhikooliealiste nagamannide puhul enamasti – lähed sinna, kuhu sõbradki. Ja sõbrad tahtsid IT-eriala. Eks argumente oli ju veenvaid: tulevikueriala, hästi tasustatud...»

Kui oli selge, et tulevikuerialal jäävad Luualt paberid saamata, võttis Priit õpingutes aja maha. Ta töötas siin ja seal – autoelektrikuna, vineeritehase töölisena jm – ning rändas jalgrattal, matkakott seljas, mööda Eestit ringi.

«Tahtsin iseendas selgusele jõuda, enne kui järgmise sammu astun: kes ma üldse olen, mida elult tahan, mis on minu jaoks olulised väärtused, milliseid sihte tahan tulevikuks seada – selline filosoofiline värk ja eneseotsingud,» muigab noormees. «Aga eks olingi jõudnud ka vanusesse, kus aru hakkab tasapisi pähe tulema.»

Plaanide selginemine võtab aega

Priit räägib, et Kuremaal ja hiljem Luual õppides, tegi ta suitsu, võttis aeg-ajalt napsu – ikka nii nagu teisedki ümberringi, vähemalt suur osa neist. Aga nagu 18 sai, käis mingi krõks ära ja ta jättis maha nii suitsetamise kui ka joomise.

Sel ajal muutus tema elus palju. Soovid ja sihid said oluliselt selgemaks, tuli ka teadmine, et õppima tuleb minna puutööd. Kindlasti midagi, mis tulevikus ei tähendaks liinitööd, vaid annaks võimalusi loominguks. Ühel hetkel oli selge plaan täpselt paigas: Tartusse tisleriks.

«Ei läinud mul aga ka see õppimaasumine tavapärast rada pidi,» naerab Priit. Iseendas selgusele jõudmine ei käinud kooskõlas dokumentide vastuvõtugraafikuga: Tartu kutsehariduskeskusse jõudis oma soovides selgusele jõudnud noor mees alles 2. septembril.

«Kuidas neid asju korraldati, ma täpselt ei tea, aga võimaluse ma sain – ja validagi sain, kas tahan kahe- või kolmeaastasesse õppesse,» räägib Priit. «Valisin kolm aastat – just sellepärast, et saan rohkem õppida.»

Praeguseks on kaks õpinguaastat selja taga. «Motivatsioon on nüüd ikka hoopis teine,» ütleb usin õppur. «Pärast põhikooli Kuremaal, hiljem ka Luual oli ikka rohkem selline koolilapse suhtumine: saaks kuidagi läbi! Tegin täpselt nii palju, õigemini – täpselt nii vähe, kui hädapärast vaja. Ei mingit erilist huvi, ei arusaama, et iseenda jaoks ju õpin. Nüüd tahaks see-eest üha rohkem süveneda ja ühtki võimalust teadmisi-oskusi lisaks saada ei raatsi kasutamata jätta.»

Sihikule on võetud kõrgkool

Koos erialaga tahab Priit ametikoolist kätte saada ka keskhariduse. «Alustasin sellega ju juba Kuremaale minnes, nüüd saab lõpuks ka lõpetatud,» on ta kindel. «Lasksin Tartus õppima asudes üle kanda ainult need ained, kus mul olid varasemast neljad-viied – need, kus hindeks oli kolm, otsustasin uuesti teha.»

Miks nii palju vaeva näha? Ikka seepärast, et «saaks kuidagi läbi» mõtteviisi aeg on lõplikult ümber saanud. Priit peab üsna tõenäoliseks, et tahab pärast kutsehariduskeskuse lõpetamist edasi õppida ja kõrghariduse saada. Seda sihti silmas pidades tuleb loomulikult endale võimalikult hea stardiplatvorm ette valmistada.

«Kutseõppes on hea see, et kui sa ikka ise huvi üles näitad ja tõepoolest tahad õppida, siis antakse selleks ka keskmisest rohkem võimalusi,» tõdeb Priit ja nendib, et teda on väga palju igas mõttes arendanud kahe kooliaasta jooksul läbi tehtud praktikad, nii kodu- kui ka välismaised.

«Tohutult arendav oli näiteks viienädalane praktika Sloveenias, kus sain tegelda restaureerimisega, intarsiapiltide kokkupanemisega – väga põnev töö!» ütleb Priit. «Mingis mõttes mul lihtsalt vedas, sest tegelikult oleksin selle töö peal pidanud olema vaid nädala, aga sealne juhendaja jäi meiega rahule ja seisis selle eest, et saaksime jääda. Nii saingi kogu praktika-aja teha ülipõnevat tööd.»

Viimane praktika Islandil oli jälle teistpidi huvitav, sest seal tuli rohkem teha ehitustöid, millega Priit muidu kuigi palju kokku ei puutu.

«Kui saad praktikal teha tööd mõne oma ala meistri käe all, siis selle viie nädalaga võid õppida oluliselt rohkem kui koolipingis viie kuuga,» on Priit veendunud. «Saad juurde enesekindlust, areneb suhtlemisoskus, leiad uusi tuttavaid, loomulikult lihvid ka olemasolevaid erialaseid teadmisi-oskusi ning õpid uusi.»

Hea sõnaga meenutab Priit oma praktikaaega Tallinna klaverivabrikus.

«Tõenäoliselt võiksin pärast kooli lõpetamist ehk sinna tööle saada, tundus, et nad olid minuga päris rahul,» poetab ta. «Praegu ma siiski veel ei tea, mis pärast kooli lõpetamist saab. Ühtpidi oleks hea seal vilunud meistrite käe all kogemusi saada, teisalt tahaksin ehk hoopis edasi õppida. Mulle väga meeldib ülipeen puidutöö, kunstiline lähenemine, käed sügelevad millegi tõepoolest keeruka tegemise järele – ja on inimesi, kes oskavad sellist kunsti ka hinnata.»

Seega on tuleviku asjus esialgu kõik otsad veel lahti. Kindel on vaid see, et Priit on asjade praeguse seisuga väga rahul: «Kõik, mida siiani olen õppinud, on mulle vaid kasuks tulnud. Kindlasti pole mul mingit põhjust sedagi kahetseda, et ma kohe tisleriõpinguteni ei jõudnud. Kes teab, kas mul siis oleks olnud taipu õppimisse nii suhtuda, nagu seda praegu teen. Olen asjade seisuga tõesti rahul – ja tulevikus saab kõik vaid huvitavamaks minna.»

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee