Kommentaar

Igor Gräzin | Pagulasprobleemi inimlikke lahendusi (70)

Igor Gräzin, riigikogu liige, Reformierakond, 8. juuni 2015 16:45
Igor Gräzin Foto: Teet Malsroos
Esiteks klaarime ära sõber Hannes Astoki vea: Eestil lasuvat moraalne kohustus võtta vastu Euroopa Liidu territooriumile enamasti kriminaalsel ja korruptiivsel teel sisse veetud pagulasi, sest Euroopa olevat Eestit rasketel aegadel aidanud ja võlg vajavat tasumist.

Aga too väike võlg, mis meil ehk oligi, on tasutud kuhjaga. ELi nimel ja palvel toidame Kreekat, aitame rahaga Itaaliat ja teisi. Me lubasime liigse tsemendi Eestisse maha valada ja nimetasime selle Mäo teeristiks – kaotades ca 15 ettevõtet, üle 300 töökoha ja ajaloolise Paide arenguvõimalusi. Me isegi astusime Euroopa Liitu enda jaoks valel ajal ja valedel tingimustel, kuna tookord jälle lagunev EL ei saanud lubada endale ainsatki riiki, kes oleks tema kutsele „ei“ öelnud, kas või mõneks aastaks.

Võlga pole. Aga kuna oleme eeskätt inimeste ja rahvusena – väga tolerantsed, siis ei saa meile olla ükskõik see, et meie mandrile on saabunud kümneid tuhandeid, enamasti süütuid ja naiivseid inimesi, kelle saatus on siinkohas tupikus.

Samal teemal

Mida teha? Loetlen variandid ja panen paar selgitussõna juurde. 

Pagulased reservaati 

Esiteks: lubada tuhanded põgenikud Eestisse ja luua neile eraldi elupaigad (laagrid, reservaadid, asulad vms). Hea on see, et ühisprobleemid (keeleõpe, varustamine, olme) on sedaviisi lahendatavad paremini, aga negatiivne on see, et sellistes laagrites kultiveeruvad ja tugevnevad asukate senine kultuur, usk, traditsioonid, klanniviha, vastandumine ümbrusele jne. Seda on näha mistahes kollektiivis alates riigikogust ja lõpetades sunnitööliste kolooniaga. 

Pagulaste hajaasustus 

Teine võimalus: asustada tulnukad hajali. Pluss on ilmne – lõimumise võimalused suurenevad, inimesed muutuvad kiiremini meie elu ja kultuuri osaliseks jne. Samas: see pole aga sugugi kindel, sest 20aastane integratsiooniprogramm on andnud väga negatiivse õppetunni. Pluss meeletud kulud: ümberasunute aitamine kooli, tööle ja normaalsesse ellu on ükshaaval tehtuna väga kallis ning seda veel olukorras, kus meil pole raha sellekski, et meie endi väljaspool Harjumaad elavaid kodanikke inimväärsel järjel ja haridusel hoida.

Muide, see oleks pealekauba pettus: põgenik on maksnud 1000 eurot sõidu eest päikselisse Itaaliasse ja leiab end Uduverest, kus pole kooli omadelegi, kord nädalas käib avtolavka ning kolmveerand aastast on pime ja külm. 

Põgenikelaagrid Aafrikasse 

Meid pani võpatama idee Ida-Virumaa autonoomiast, aga kujutage ette, kui see oleks läinud veel otse Moskva võimu alla? Miks peaks Liibüa või Süüria midagi sellist taluma? Ma ei välistaks seda varianti juhul, kui selleks tehtaks diplomaatilist tööd (mõistagi keegi ei viitsi seda), sest niisuguste laagrite manageerimine oleks lihtne. Muide, kui nendes laagrites läheks elu paremaks kui nende ümbruses, mis siis? Veel üks pinge juures. 

Humanitaarabi Aafrikasse 

Neljas variant. Humanitaarse, sotsiaalse ja logistilise abi suunamine riikidesse, kust põgenikud tulevad. Lahendus pole kiire, aga see-eest humaanne ja efektiivne. Eesti puhul tähendab see seda, et me saadame põgenikekriisi lähtekodumaadesse oma arste, logistikuid, ehitajaid ja õpetajaid, kulutades selleks eraldatud ELi  ja kindlaksmääratud osa meie enda raha. See on asi, mida me oskame ja mille võimekust oleme kümneid kordi tõestanud. Lisame siia juurde vabatahtlikud – päästearmee, rahukorpused ja päästeühingute liikmed.

See variant on omamoodi mitteeuroopalik (mis tähendab rehkendamist kvootide, hobuvankrite, kilomeetrite ja tonnidega – olgu kas Eestisse või Norilskisse). Aga see variant oleks inimlik.

Üsna toores on rääkida kvootidest ja tuhandetest, sest iga üksiku põgeniku saatuse taga on tragöödia ja pisarad. Kui Euroopa kvoodipoliitika, mille kaasosaliseks ta meid teha püüab, tahab need pisarad oma silme alt minema veeretada, siis ma arvan, et meie tahaksime neid ära pühkida.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee