Kommentaar

Toomas Alatalu | Ossinovski pole ainus (20)

Toomas Alatalu, vaatleja, SDE, 2. juuni 2015, 17:45
Toomas AlataluFoto: Mati Hiis
Saab väita, et Eestis toimus osaline või ka parteiline julguse-revolutsioon. Jevgeni Ossinovski, Eesti juurtega etniline venelane, kes julges solvuda kolleegi mittemõistliku osundamise peale, tõusis sotsiaaldemokraatliku partei liikmena ministriks. Nüüd julges ta heita kinda ka erakonna juhile, kes ei mõistvat karjuvat vajadust uuenduste järele.

Ta pani rinda märgi "Mina julgen" ja kuna vana juht teatas kohe kandideerimast loobumisest, siis oli enamus delegaate muinasjulged (erakonnasisene žargoon!), uusjulged või üleöö julgeks saanud (443 poolt ja 39 vastuhäält 517st). Revolutsioon oligi tehtud: esimest korda juhib eestlaste parteid venelane! 

Venelane juhib eestlast 

Samal teemal

See on hetkel parim kinnitus eestlaste supertolerantsusest, mida tuleb nüüd igas maailma nurgas kõval häälel ja pidevalt rääkida korvamaks ja korrigeerimaks süümepiinadest mõjutatud üleeuroopaliste nn poliitkorrektsete küsitluste poolpädevaid hinnanguid eestlastele.

Kes arvab jätkuvalt, et Ossinovski oli ka esimene venelasest minister, sel soovitan meenutada Edgar Savisaare valitsuse koosseisu ja sedagi, et meil on olnud isegi aserist minister.

Kuna aga Lätis hakatakse valima presidenti, ei saa lisamata jätta, et naabrid on veelgi kaugemale jõudnud – üks neljast kandidaadist riigi esimese mehe kohale on venelane Sergei Dolgopolov, kellel mõistagi pole šansse parlamendi enamuse toetust saada, ent kelle kandidatuuri ülesseadmine on põhimõtteline otsus ja suure poliitika ajamine. Tasub teada, et pikalt poliitikas kaasa löönud 71aastane Dolgopolov on siiski olnud teise plaani tegija küllalt kärarikkas "inimõiguslaste" seltskonnas, mille analoog oli Eestiski olemas, täna – üpris marginaalsel kujul.

Mis aga puutub teisest rahvuse inimeste parteide/erakondade juhtimisse, siis oli juba Läti Rahvarinde teine juht 1990.–1992. aastani leedulane – Romualdas Razuks (õigemini Razukas), kes on tänagi Saeima liige. Saeima esimees 1996–98 oli aga muide kohalik valgevenelane Alfred Cepanis, kes praegu juhib Läti-Valgevene koostööassotsiatsiooni.

Kui Eestis võib vaid üks erakond kiidelda sellega, et tema ridadesse kuulub märkimisväärne arv venelasi, siis Lätis on sääraseid erakondi mitu ja n-ö poliitilise integreerumise algstaadiumis tekkis ka seise, kus erakondadel olid kaasesimehed – üks lätlane, teine venelane. Eestis on teadupärast seda võtet kasutanud vaid üks pisikene vasakpartei. 

Muulased juhivad lätlasi 

Lätlastel on lähiajaloost ette näidata seegi, et selgelt lätlaste erakonda on juhtinud läti keelt mitteoskav baltisakslane. See 20 aastat tagasi suurt kõmu teinud mees oli Werner Joachim Bierbrauer (sündinud 1947 Saksamaal). Olles ajakirjaniku ja kirjanikuna sünnitanud seal mitu skandaali (sai lõpuks kohtuliku karistuse Willy Brandtist solvava raamatu avaldamise eest), otsustas ta õnne proovida isa kodumaal Lätis, ent kuna mainitud kohtumenetlus käis, ilmus ta Lätti kui Joachim Sigerist, et muutuda kohapeal Zigeristsiks. Tema patrooniks sai väidetavalt Läti Rahvusliku Sõltumatuse Partei üks rajajaid, omaaegne kuulus reformkommunist Eduard Berklavs, kes 1959. aastal pagendati Läti NSVst Volga äärde, ta naasis alles 1988. aastal. Zigerists valitigi 1993. aastal parlamenti. Ta osutus kaaslastele siiski liialt suureks koormaks ja Zigeristsi nõue saada endale istungitesaali tõlk andis võimaluse ta pool aastat hiljem parlamendist välja arvata. Saksamaalt laekuma hakanud materjalide survel heideti ta varsti ka parteist välja.

Kuraasika mehena lõi ta selle peale oma partei Rahvaliikumine Läti Heaks ja kuigi ta läti keelt ära ei õppinudki, olid lätlased veel kord ja mürinal tema seljataga. Sest – 1995. aastal Saeima valimiskampaania läks ajalukku sellega, et Zigerists ja tema meeskond jagas valijaile banaane, piima, sõidutas tasuta ringi ja sai 16 kohta parlamendis. Neid aga ei võetud poliitikutena kohe kuidagi ja 1998. a valimiste järel oli sellest läti keelt mitteoskava segapäritolu mehest ja tema parteist järel vaid ajalugu. Läti rahval aga käes esimene kena kogemus imporditud populismist.

Lõpetuseks näide veel ühest Ida-Euroopa riigist, mille vähemuste poliitika pani kinni nende tee Schengeni tsooni. Mullu novembris valiti Rumeenia presidendiks sealse saksa vähemuse esindaja Klaus Johannis, kes esimeses voorus kaotas peaminister Victor Pontale miljoni häälega, tegi selle aga teises voorus kuhjaga tasa (vastavalt 6,3 ja 5,3 miljonit häält). Ons Lääne-Euroopal midagi samaväärset vastu panna vähemuse eelistamise asjus? Teinegi märkus sealseile vingureile – vaid üks küsitlus 20st tõotas Johannise võitu. Kuna uuringuid viiakse ELi maades läbi ühesuguste küsimustike alusel, siis ehk tasuks võtta Ida-Euroopa ajalugu arvestades meil kasutusele pisut teisiti üles ehitatud küsimustikud?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee