(AP / Scanpix)

Sellenädalases episoodis ("Hardhome") maitseb Cersei endiselt oma poliitiliste mahhinatsioonide kibedaid vilju, Tyrion ja Daenerys peavad "läbirääkimisi" ning teiselpool Müüri läheb lahti tõeline põrgu. Selle peatüki viimast veerandtundi võiks ehk isegi nimetada "Troonide mängu" teleseriaali parimateks hetkedeks.

Ettevaatust! Arvustus sisaldab spoilereid!

Kuigi üleüldine tunnetus ütleb seda, et Cerseid tabanud saatusele, mis põhineb vanasõnal "kuidas külvad, nõnda lõikad", peaks kahjurõõmsalt kaasa elama, kuid tänane episood paneb mõtisklema selle üle, kas see on ikka õige lähenemine.

Seda saab vaadelda ka mõistlikust perspektiivist, sest ehk võib sellest isegi head sündida. "Troonide mängu" praegune tendents on selline, et kõige rohkem muudavad oma iseloomuomadusi alandatud tegelased.

Toome esimeseks näiteks Theon Greyjoy. Kui varem oli tegemist küllaltki enesekindla seelikukütist elumehega, siis praeguseks on ta madalam kui muru. Ekstreemne vaimne (aga ka füüsiline) vägistatus on ta muutnud alandlikuks ning orjameelseks.

Teiseks on paslik juttu teha Cersei vennast/armukesest Jamie Lannisterist, kes oli seriaali alguses küllaltki ebameeldiv tegelane, kes nautis oma staatust kuningatapjana ning Westerose ühe parima mõõgavõitlejana. Kuid vangipõlv Robb Starki juures ning käe kaotamine on tedagi muutnud. 

Kuigi võiks öelda, et vangistatus ning alandatus võiksid inimese muuta veelgi kättemaksuhimulisemaks ja vihasemaks, siis Jamie puhul see nii ei läinud. Ehk juhtub ka Cerseiga samamoodi, et tema alandamine Varblaste poolt suunab tema iseloomuomadusi meeldivama oleku poole. Kuid selles võib sügavalt kahelda. Selle tegelase kibedus ja õelus tunduvad olevat piiritud. 

Kaugemal lõunas peavad aga läbirääkimisi Tyrion ning Daenerys. Sellega seoses teeb ühe oma parima stseeni ka Emilia Clarke. Kõnealuseks seigaks on tema otsus Jorah "Friendzone" Mormonti suhtes. Clarke’ suutis siin tõesti välja näidata nii-öelda "õrna tugevust", kus oli  näha, et tegelikult oli ta murdumise piiril. 

Daenerysest rääkides – kas oleks teda sobiv pidada mingil määral marksistliku valitseja ideaalkujuks või mitte? On ju tema eesmärgiks orjade vabastamine, kuid sellegipoolest võivad seosed olla meelevaldsed. 

Ta küll rõhub kõigi rahvaste võrdsusele ja vabadusele selles mõttes, et keegi ei ole kellegi ori, aga sellegipoolest tundub ta sallivat olukorda, kus toimib majanduslik ebavõrdsus. 

Samas tundub Daenerys olevat ka täielik despoot, sest tema jaoks on kõik seisused temast madalamad. Siiamaani on kommunistlikud valitsejadki sarnased olnud. Väidetavalt ei vaja ta rikaste toetust, sest madalama seisuse arvukus on palju suurem ning nemad peaksid ideaalis teda toetama. Kui nimetada Daeneryst despoodiks, siis võib öelda ka, et ta hullematest variantidest parim – nagu on ka demokraatia. 

Siin aga tulevad taaskord mängu tsivilisatsioonis tähtsat rolli mängivad sõltuvussuhted, mida saab edasi anda parafraseerides Tyrioni – tapmine ja poliitika ei ole päris samad. Sellele vaidleksid tõenäoliselt vastu Frank Underwood "Kaardimajast" ("House of Cards") või Tom Kane "Linnapeast" ("Boss").

Poliitika aga eeldab sõltuvussuhete toimimist. Ka liider peab tegema poliitiliste mängude nimel järeleandmisi. Nagu tegi Daenerys varasemalt, taastades võitluste traditsiooni ning andes lubaduse abieluks kohaliku eliidi esindajaga.

Lõpetuseks aga sellenädalase episoodi viimasest veerandtunnist, mis oli väga meelelahutuslik ning naelutas silmad tihedalt ekraani külge.

Kuigi paljud võivad nuriseda selle stiili üle, kuidas nimetatud eepiline stseen oli üles võetud kaamerakäsitluse seisukohast, siis siinse kirjutaja arvates oli selline stiil just parim lahendus. Selline nii-öelda shaky-cam andis edasi palju paremini sõjale omast kaootilisust.

Kriitikanoolena tänase episoodi suunas tahaks aga lasta sellise etteheite, mida ma olen juba varemaltki nii "Troonide mängu" kui ka "Elavate surnute" puhul kõlada lasknud. Kuigi mõlemad teleseriaalid on väga hästi kirjutatud, siis võiks natukenegi vaeva näha ka sellega, kui mõni tegelane surma saab. Ei ole vaja kogu aeg televaatajatele ära spoilida mõne emotsionaalse hetkega, et nüüd selle tegelase lõppvaatus on saabunud.

Kuidas aga suhtuda sellesse, et "Troonide mäng" oli selle episoodiga justkui mõni zombifilm? Eks see ole maitse asi, aga loodetavasti tuleb selliseid elavate surnute ning inimeste vahelisi eepilisi võitlusstseene veelgi. Kõik on vist juba väsinud tulirelvadega zombide mahakõmmutamisest ("Elavate surnute" puhul ka ümbritsevast draamast) – mõõkadega ja taoliste külmrelvadega hakkimine pakub vägagi värskendavat vaheldust.

Jaga artiklit

4 kommentaari

N
njah  /   15:03, 2. juuni 2015
Suure Troonide mängu fännina on mind algusest peale häirinud üks asi. Kogu aeg on kumanud läbi see osade tegelaste suur kabuhirm nende elavate surnute vastu ja püütakse paaniliselt koondada vägesid, et neid ühiselt tõrjuda. See kõik on ok, oht on olemas, aga kuidas nende nö kartjate arvates need elavad surnud üle Müüri saavad, see on 200m kõrge ja ulatub merest mereni? Käputäis Night's Watchi mehi tõrjus tagasi 100 000 metslase rünnaku, aga elavad surnud ju ei roni paljaste kätega mööda jäist müüri üles ja ei näri läbi müüri ka end. Ehk siis millist stsenaariumi kardetakse? Või on üldse midagi karta? Kõik müüri taha peitu ja kõik on ok? On kellelgi ideid?
J
Jon Snow  /   15:13, 2. juuni 2015
Raamatuid ei ole lugenud? ainult filmile põhinedes ei saagi arusaama. sest film jätab liiga palju välja ja läheb teelt kõrvale. ma loodan vaid üht et filmis nad ikka mainivad ära Kes jon snow tegelikult on. ja EI ta ei ole Ned starki bastard, starkil oli tütar kes suri. Vaid stark kui oma retkelt saabus oli kaasas poisslaps, kelle ta verisest voodist võttis, ja seal samas suure lubaduse andis teda kaitsta ja kunagi mitte kellegile õelda kust ta pärineb. Väike vihje. kes on need kes pea aegu viimseni mahatapetud on ;).

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis