Eesti uudised

"Mu ainus aken ehitati kinni ja olen tihti elektrita!" 

Katrin Helend-Aaviku, 1. juuni 2015 07:00
Foto: Tiina Kõrtsini
Ema väitel kannatab ta pikka aega poja ja uue majaomaniku kiusamise all. Poeg: inimene vajab selget psühhiaatrilist ravi.

"See on õudne – piinamine pimedusega ja sõim, mis on kestnud aastaid!" ütleb väljatõstmise hirmus vanadaam, et algul olevat olnud kiusajaks tema poeg, aga pärast ühise maja müüki ahistavat teda ka uus majaomanik. Poeg ja majaomanik väidavad, et hoopis nemad on ohvrid.

Audrus Sireli tänaval asuva maja seina ääres seisab prügikonteiner. Kohe selle kõrval on keskmise puudega Mare (74) koduuks. Eluruumidesse sisse astudes võtab vastu pilkane pimedus. Tillukesse esikusse päevavalgus sisse ei paista. Välisuksel on küll suur klaasaken, aga selle ette on pandud väljapoole läbipaistmatu kleeppaber. Pesemiskohta eluruumides pole. Ka elektrit pole sel päeval, kui Õhtuleht Marele külla läheb. Väikses köögis on kottpime. Mare süütab küünla ja pliidi ees paistab korvike oksaraagudega. Mare käib neid metsas korjamas, sest kuuris olevatele küttepuudele ei pääse ta ligi. Kitsukeses elamises on tagatoas üks suurem aken, aga välja sealt ei näe – õuepoole on maja uus omanik vanadaami tahte vastaselt ehitanud ümber akna läbipaistmatu kattega karkassi nii, et selle ülevalt äärest on näha vaid kõrgeid puulatvu. Kohe üle tänava on uus elamu, mille akendest päike segamatult sisse paistab. Seal elab Mare poeg.

Kolm aastat elektrita?

Selle maja, mille allkorrusel on Mare kasutamiseks olevad ruumid, olevat nad ehitanud koos pojaga nende ühise raha eest.

"Olen pojale kinkinud kogu oma vara. Ta on saanud minu vanaisa metsad-maad, minu aiandusühistu krundi, korteri ja ka Audrus asuva ühiselt ehitatud maja koos kõrvalhoonetega. Elasime üksmeeles niikaua, kuni mul talle enam midagi anda ei olnud," räägib Mare, et probleemid olevat saanud alguse 18 aastat tagasi, kui poeg tõi naise majja.

Vanaproua väitel muutunud tema elu pärast seda põrguks, sest poeg olevat püüdnud teda majast välja tõsta, vaatamata sellele, et neil olevat olnud suusõnaline leping, et ema võib majas tasuta elada kuni surmani. Poeg eitab sellist kokkulepet.

"Inimene vajab selgelt psühhiaatrilist ravi. See inimene valetab, et maja on tema rahaga ehitatud. Ta ei ole kohtu korduvatele nõudmistele ja lisatähtaegade andmisele esitanud ühtegi tõendit, et ta oleks maja ehituseks raha andnud või tööde eest maksnud. Olen saanud 21 000 EVP krooni, mis tulid riigilt vanavanaisa talumaa eest pluss 11 700 EVPd, mille Mare mulle kinkis ja mille hüvitamist olen aastaid pakkunud, aga ta on keeldunud," ütleb poeg ja keelab artiklis oma ees- ja perekonnanime kasutada. Kordagi pikkade telefonivestluste jooksul ei ütle ta sõna "ema", vaid kasutab selle asemel sõna "Mare" või "see inimene".

Ka kohtudokumentides on kirjas poja seisukoht, et konfliktid olevat tekkinud eranditult ema ealistest iseärasustest ning tema ebastabiilsest psüühikast ja äärmiselt konfliktsest iseloomust.

Kohtusse andis Mare oma poja 2010. aastal. Esimese astme kohus andis õiguse pojale, aga ringkonnakohus asus kaks aastat hiljem seisukohale, et poolte vahel sõlmitud suuline otsus on jõus ja poeg peab lepingut täitma.

"Kiusamine, sõim ja terror kestsid aastaid. Kui poja isa veel elas, võttis poeg meilt elektri ära. Kolm aastat elasime ilma elektrita!" väidab Mare oma kinnikaetud aknaga toas voodil istudes.

Tema selja taga on lambapiltidega padi, millel kirjas "Head und!" Muretult magada pole Mare enda sõnul aga saanud juba pikka aega. Ta näitab fotoalbumitest pilte oma lapselastest. Ema ja poja enda viimase viie aasta ühised mälestused on aga talletatud vaid politsei väljakutse raportitesse ja kohtutoimikutesse.

Kohtuotsus: välja tõstetud

Pärast ringkonnakohtu otsust on vahepeal poja naise nimele kirjutatud majast kolmveerand müüdud uutele omanikele. Mare jäi aga edasi oma ruumidesse elama. Poeg ütleb, et müüs maja, kuna emaga koos elamine olevat muutunud võimatuks. Nüüd jätkab vanadaam pojaga alustatud kohtuteed minia ja maja uue omanikuga. Mare palub kohtul endiselt tuvastada tema eluaegne tasuta kasutusõigus ruumidele, milles ta elab. Uus ringkonnakohtu otsus oli Mare jaoks ehmatav – ta on ametlikult majast välja tõstetud ja pidi eluruumid vabastama 28. maiks, kuid kavatseb otsuse edasi kaevata. Mare väitel ajavad nüüd peale poja kiusu ka uued omanikud, kes on muu hulgas kinni ehitanud tema aknagi.

"Pärast maja müüki on kiusamine läinud hullemaks. Õue minna ei saa, omanikud sõimavad, lükkavad, lubavad suure koera lahti lasta, filmivad mind. Minu elamisest on tihti elekter ära võetud, minu puuriitadele kuuris tõsteti mööbel ette, nii et ma ei pääse oma puudele ligi ega saa tuba kütta," räägib Mare ohates mööda aiateed puukuuri juurde jalutades.

"Ärge te siit tee pealt kõrvale astuge, seal ei ole mul lubatud käia!" hoiatab Mare fotograafi, kes sätib end tema akna ette ehitatud kattest pilti tegema.

Poeg ütleb hiljem Õhtulehele, et piirid on tõesti lausa notariaalselt kindlaks määratud ja isegi aiateel seistes ei oleks tohtinud ilma omaniku loata pilti teha ning et tehtud pildi avaldamine ei olevat õiguslikult lubatud. Poeg ütleb, et Mare akna ette ehitasid uued omanikud kattega karkassi seepärast, et Mare häirib sealt möödujaid.

"Ta sõimas uue omaniku lapsi ja on minu naist pimedas ehmatanud, hüüdes kõva häälega "Auh!". Lisaks kommenteeris ta aknast uusi omanikke ja ütles mu naise sõbrannale, et see on nii kole, et Mare ise näeb kirstus ka ilusam välja kui see naine elavana. Kas nii sobib öelda?" räägib poeg ja väidab, et Mare karjuvat sageli põhjusetagi.

Maja uus omanik lisab, et kuigi akna ette katte ehitamine ei ole ilus tegu, aga muud tal enda ja oma laste kaitsmiseks üle ei jäänud.

Ise loobus elektrist?

Omanik kirjeldab seika, kui Mare olevat oma "koerakarvalist vana tekki" otse tema õunakorvide peale kloppinud. Mare omakorda räägib loo, kuidas uue omaniku ema tema õue jahtuma viidud hoidisepurkidele muruluuaga vett peale pritsis ja pärast mullaga üle puistas. Juhtunu käigus olevat Mare viga saanud ja selle põhjal alustas politsei kriminaalmenetluse.

Poeg selgitab, et puid ei saavat Mare kätte seepärast, et kuur olevat tema enda asju pilgeni täis.

"Mare kuur on 15 aastat prügi täis kuhjatud. Peale selle ei lubanud ta üle ukse välja visatud märgi diivaneid prügimäele viia, nii sai kuur lõpuks asju täis," väidab poeg.

Samuti ei ole ta nõus ema väitega, nagu oleks ta hoidnud isa ja ema omal ajal kolm aastat elektrita. "Mare nõudis, et ma tema toast elektri välja võtaksin. Pidasin vallaga nõu ja sealt öeldi, et vägisi ei saa inimesele teenust pakkuda. Pärast Mare unustas ära, mida oli minult nõudnud ja väitis, nagu oleksin mina teda meelega elektrita jätnud," selgitab poeg, et põhjus, miks Mare eluruumides praegugi vahepeal elektrit ei ole, olevat selles, et külmkapis, mida ta aeg-ajalt kasutab, tekib lühis.

"Ja Mare eest maksab ju voolu uus naaber. Tema ei maksa midagi," ütleb poeg.

Mare aga ütleb seepeale, et suusõnalise lepingu alusel olevat tal tasuta elamine, samuti puuduvat tal ülevaade elektrikulust, kuna tal ei olevat oma ruumides voolumõõtjat.

"Ma ei ole kordagi laskunud uutega vestlusse ega vaidlusse. Ainult kuulan. See on tõsi," ütleb Mare.

Kui varem oli tema ainsaks sooviks maksku mis maksab jääda elama majja, mille ta olevat koos pojaga ehitanud, siis nüüdseks olevat kiusamine tema sõnul muutunud nii väljakannatamatuks, et ta on valmis ära kolima. Aga vaid siis, kui poeg pakuks talle vastu inimväärse elamispinna. "Ta on küll pakkunud üht 3900 eurot maksvat korteripugerikku, aga selle elamisväärseks muutmiseks tuleks kulutada vähemalt teist sama palju. Sellist raha mul aga ei ole. Ma olen siinkandis elanud 38 aastat, ei tahaks kuskile mujale minna. Ei tea, mis edasi saab. Hakka või kerjama, et omale elamine osta," valguvad vanadaami silmadesse pisarad.

"Olen oma poja lihtsalt ära hellitanud."

Poeg ütleb, et olevat Marele pakkunud peale juba mainitud odava korteri veel 15 kallimat korterit, millest Mare olevat aga keeldunud.

Vanadaam nõustub, et poeg on küll pakkunud mitmesuguseid elamispindu, aga tahab ruumid jätta enda nimele ning Mare kardab, et siis jääb ta oma uues kodus sama keerulisse olukorda nagu praegu.

"Olen oma poja lihtsalt ära hellitanud. Kui ta oli sõjaväes, sõitsin igal laupäeval Audrust Leetu, et talle paremat süüa viia. Ta on lapsest saati saanud minult kõike, mida tahtis. Ja nüüd on tulemus käes," näeb Mare enda ja poja vahele kerkinud vaenus peamiselt süüd iseendas.

Vald: kumbki osapool ei soovi kokku leppida

Audru valla sotsiaalnõunik Peep Tarre ütleb, et Mare ja tema poja juhtum on väga keeruline.

"Arusaamatused Mare ja tema poja vahel tekkisid 18 aastat tagasi, kui poeg abiellus ja majja tuli tema naine ning sündis tütar. Ilmselt ei suutnud Mare leppida sellega, et poeg pühendub ainult perekonnale. Maja on mõni aeg tagasi müüdud uuele omanikule. Uus omanik püüab kohtu teel vabaneda Marest," räägib Tarre.

"Mare ja tema poeg ei suuda kuidagi kokku leppida. Vallavalitsus on Mare ja tema poja tülisid kuulanud ja võimalikke lahendusi pakkunud pikema aja jooksul. Oleme soovitanud neil ära leppida ning määratleda piirid kinnistul, kus Mare liikuda võib. Kahjuks on kumbki osapool eelistanud kohtulahendit," räägib Tarre, et perekonnaseaduse järgi peab laps aitama oma vanemat, kes vajab abi.

Kristiina Ehin: mulle tundub, et Marele tehakse ülekohut

Ansambli Naised Köögis muusikavideos kehastab Mare särasilmset sooja olemisega vanadaami. Üks ansambli liikmetest, luuletaja Kristiina Ehin kohtus Marega juhuslikult ajal, kui otsis laulu "See pole ainult sääskede ja siilide öö" muusikavideosse armsat vanainimest.

"See oli selline suvelõpp, kus otsisime oma videosse sobivat sooja olekuga vanadaami, otsisime näitlejate hulgast, vaatasime tänavalt ja pensionäride klubidest, aga me ei leidnud päris sobivat. Kui Mare meile Audrus Silveri (Kristiina abikaasa Silver Sepp – K. H-A.) kontserdil silma jäi, polnud kellelgi mingit kahtlust, et just tema on see õige, kes sobiks mängima meie videos nn Julia rolli. Romeo oli meil juba olemas," räägib Kristiina.

"Mare on väga abivalmis, positiivne ja avatud loomus ning ta oli kohe valmis näitlejatööd katsetama ja meile vastu tulema. Kõik me, naised köögis, leidsime, et oleks hea, kui suudaksime ka ise 74aastaselt olla nii päikselised ja armastusväärsed."

Kristiina teab, milliste probleemidega Mare juba aastaid silmitsi seisab ja kui kohutavates tingimustes ta elab, ning valutab tema pärast südant. "Oleme tal külas käinud. See oli õudne. Tunnen, et vanainimesele tehakse ülekohut. Need tingimused on masendavad ja ebainimlikud, kus Mare on praegu sunnitud elama."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee