MAANTEEL KEEGI EI VAATA: Andres Dvinjaninov ütleb, et kabriolett ei pruugi sinust üldse mingit muljet jätta – kui keegi ei näe, et sa sellega sõidad. Linnas kujuneb sellega sõitjast siiski pea igaühel mingi arvamus.Foto: Aldo Luud
Mattias Tammet 27. mai 2015 07:00
Kas Eesti elanik elab end välja kallist ja vinget autot ostes? Kas 90ndate algus on tagasi? Kas autost saab üldse edevust välja lugeda? Aga mis siis, kui auto on roosa? Uurime, mis on tuntud Eesti inimeste autovalikute taga.

"Auto on sinu avalik ID, millest kiirguvad väärtused ja saavutused, arusaam iseendast ning mõtteviis," kirjutas värske rahvasaadiku abikaasa Vahur Kersna paari nädala eest Postimehes, usutavasti osaliselt vastuseks kriitikale, mida sai abikaasa Liina Kersna otsus osta autoks uus Lexuse hübriid-maastur. Liina Kersna põhjendas ostu ka sellega, et Lexus väsitab juhi pikkadel sõitudel Kagu-Eestisse võimalikult vähe ära.

Näitleja-lavastaja-muusik ja põline lõunaeestlane Andres Dvinjaninov ütleb samuti, et pikk ja väsitav sõit võib olla tõsine probleem, eriti kui kaugesse sihtpunkti kohale jõudes on vaja kohe lavalaudadele hüpata. Seetõttu võib Eesti oludes mõjuda ootamatult, et üks tema autodest on kabriolett-Saab, seejuures kollane. "Saabriolett," muheleb Dvinjaninov.

"Sõitmine võib olla töö, võib olla puhkus. Kabrioletiga sõites ma puhkan!" räägib ta. Kabrioletti oli esmalt tarvis ühe etenduse jaoks – "Et näidata urbanistlikku ümbruskonda," põhjendab Dvinjaninov. "Puhas juhus, et see on seda värvi ja seda marki." Siiski jõudis ta avastada, et kabrioletil on teatav võlu.

Mida ta arvab Vahur Kersna ideest, et autod kiirgavad kasutaja iseloomu? "Absoluutselt nõus! On autosid, mis sõnumit edastavad. Ja on autosid, mis edastavad sõnumit "see ei huvita mind,"" räägib Dvinjaninov. Aga tema kollane Saab? "Saab võib edastada sõnumit, aga see ei ole eesmärk. Keegi mind maanteel ei näe. Linnas on teine asi. Linnas võib näha väga veidraid pilke, aga ka suuri naeratusi. Sest see auto on nii lõbus!"

Muidugi, päris alati siiski kabriolett sõitmist lahtise katusega ei kannata, kuigi kinnisega kõlbab isegi talvel sõita. Tegelikult andis Dvinjaninov Saabi sõitmiseks Emajõe suveteatri produtsendile ja sõidab iga päev hoopis Škoda Octaviaga. "Auto peaks olema ökonoomne, turvaline ja mugav," põhjendab Dvinjaninov. "Siis on ükskõik, mis värv ja mark."

Meest sõnast – mis siis saaks, kui keegi talle kingiks samasuguse, aga veidi uuema Octavia, kuid praeguse punase asemel… roosa? "Oi. See oli liiga terav torge," naerab Dvinjaninov, mõtleb korraks ja tõdeb, et roosaga ta vist tõesti siiski ei sõidaks. Miks? "Noh, nüüd räägin ma endale vastu. Ma ei käi roosas, roosa pole minu värv. Aga ometi on mul tibukollane auto."

Aivar Riisalu: auto olgu vana ja roheline!

Ärimees ja endine riigikogulane Aivar Riisalu on vanatehnikafänn. Samas vaidleb ta vastu, kui teda autofänniks kutsuda. "Nüüdisaegne auto on minu jaoks lihtsalt transport. Kui auto ei ole vanem kui 30 aastat, siis on mul täitsa ükskõik, mis ta on. Peaasi et ta jõuaks vedada haagist täismassiga 3,5 tonni ja sinna peaks vajadusel mahtuma seitse inimest," ütleb Riisalu.

Sestap sõidab ta iga päev kümme aastat vana Nissan Patroli maasturiga, tagavaraks on viis aastat vana Mercedese väikebuss Viano.

"Autodel on minu jaoks kaks tähtsat asja. Esiteks, et saaks vedada võimalikult raskeid treilereid, lihtsalt praktiliste asjade jaoks, et näiteks vedada heinapalle ja silo või mingit vanatehnikat. Teiseks, et vedada vajadusel palju inimesi. Et kui ma lähen õppusele, siis peab jagu sisse mahtuma. Patrol teeb kitsastes oludes mõlemat," tõdeb Riisalu.

Õhtulehe küsimus – kas ta sõidaks sama auto uue mudeliga, kui see talle kingitaks, aga oleks roosa – jookseb kiiresti karidele. "Ei saa kinkida, sest mul on selline põhimõte, et džiibil peab olema ratas tagaukse küljes. Ja ühelgi nüüdisaegsel džiibil ratast tagaukse küljes ei ole. Ei saagi mulle keegi midagi kinkida, ma pean selle masinaga elama," räägib Riisalu.

Aga kas siis disain ikkagi loeb?

"Ei, ei. Aga auto peab roheline olema!" Riisalu lisab, tal on endal põhimõte, et ta ei osta kunagi päris uut autot, sest see ei ole rahaliselt mõistlik, kuid samas poolvanad autod talle ka suurt muljet ei avalda.

"Riigikogulaste autode kallal nässerdamine ajab mind alati naerma, sest see on pseudoprobleem. Mina väidan, et kui riigikogus on inimene, kelle auto on kümme aastat vana ja kellel ei ole ka käegakatsutavat ettevõtlust, siis on see inimene, kes ei sobi rahvasaadikuks, sest tal läheb endal nii kehvasti, et ta ei suuda normaalselt majandada."

Samas tõmbab ta sobivate autode silmust veel veidi koomale. "Lõppude lõpuks on rumal see, kes küsib, millise autoga ta sõidab, aga rumal on ka see, kes püüab võimalikult odava auto kaudu ennast paremaks muuta. See ei ole ka aus."

"Ei, igaüks teeb täpselt nii, nagu ta tahab," hoidub ta kedagi otse kritiseerimast.

Elmar Ots: autost peab aru saama

Autolehe toimetaja Elmar Ots sõidab sinise bemmiga, 2011. aasta 1. seeriaga. Miks? "Kasutatud premium-auto on oluliselt parem kui uus rahvaauto," on Ots veendunud. "Eelmine auto oli ka BMW. Mu elu teine vähegi viisakas välismaa auto oli BMW ja siis hakkas meeldima. Sellega on hea sõita."

Peamiselt hindab ta autol sõidumõnu. "Ta ei tohi välja näha nii koer, et vaatad toaaknast välja ja mõtled – "miks, kurat, miks?" Ja teiseks peab ta olema inspireeriv ja intrigeeriv sõita. Lihtsalt tuimalt loksuda ma ei taha. Ma tahaks sõidu ajal aru saada, mida auto teeb. Ja võiks olla keskmisest reipama minekuga. Et kui mul on vaja maanteel veoautost mööda sõita, siis ma ei ole 60hobujõulises Renault Twingos."

Samas tõdeb Ots, et välimus vähemalt selle auto ostmisel eriti määravaks ei saanud. "1. seeria BMW välimus mulle ei meeldi, haige disainiga. Aga see oli suhteliselt kaalutud otsus. Ega kolmanda seeria auto ka ilusam ei ole ja see tundus mulle mõttetult suur. Mul ei ole üksi või kahekesi sõites nii suurt autot vaja."

Seega – kuidas ta reageeriks, kui keegi kingiks talle sarnase 1. seeria BMW, aga uuema ja roosa? "Roosa autoga sõitis omal ajal lausa Äripäeva peatoimetaja Hallar Lind, kellele anti Rootsist roosa ameti-Volvo. Kuna oli roosa majandusleht, siis oli roosa teemas," mäletab Ots.

Kogenud autoajakirjanik on aga küsimusest kimbatuses. "Kui see antaks mulle… roosa auto võib ju sõita poriseks, siis see roosa ei häiriks," naerab ta. "Kurat. Võib-olla isegi kasutaks. Fakt on see, et auto puhul välimus ei sõida. Tal kas on hing või ei ole. Mis värvi see auto on… Kui muidu saaks, siis pigem mind ei häiriks, kui ta oleks igat muud moodi intrigeeriv asi."

Mailis Reps: järgmine samm oleks numbrimärk "MAILIS-1"

Viie lapse ema Mailis Reps sõidab riigikokku tööle hõbedase Volkswagen Caravelle’iga - tavamõistes väikebuss. “See on puhas tarbeese. Paratamatusest. Liikumiseks punktist a punkti b,” kirjeldab Reps oma bussi.

Miks just see, mitte mõni teine hall ratastel karp? “Otsisin bussi, mis oleks hea kvaliteediga, suur ja ökonoomne,” põhjendab Reps. “Kippusin sakslaste poole jääma, sest tundub, et mõned teised pole nii vastupidavad. Sõidan tõesti 30–40 000 kilomeetrit aastas. Eelmine oli Mercedese buss ja see oli väga edev ja mõtles ise. Aga ta mõtles ise ka siis, kui ta hakkas ära väsima. Seetõttu tahtsin uut, mis oleks võimalikult väheste lisadega. Peale parkimisandurite – sest ta on tõesti suur – ja kliimaseadme.”

Ka Reps ütleb, et disain pole auto juures tähtis. Esitame sama küsimuse: kui keegi kingiks sarnase bussi, aga uuema – kuid roosa? “Kui ma ei tohiks teda just ümber värvida, siis ma loobuks temast,” ütleb Reps pärast lühikest kaalumist. “Ma arvan, et ta tekitaks nii palju tähelepanu. Samamoodi nagu ma ei sõidaks numbrimärgiga, kus oleks kirjas “MAILIS-1.”

Liisa Pakosta: lastel pole vaja pidevalt küüti saada

Viie lapse ema, Eesti Kunstiakadeemias töötavat Liisa Pakostat paneb esiti autost rääkimine kulmu kortsutama. "Auto on samasugune masin nagu pesumasin või muruniiduk, mida mõlemat võiks pidada mitme pere peale. Ja te ei küsinud üldse, mis värvi jalgratas mul on ja mis mudel," osutab Pakosta, kuid mõtleb siiski kaasa.

"Autot on vaja liikumiseks punktist a punkti b ja hea auto on see, mis sõidu alustamisel käivitub, on vastupidav, ei võta palju kütust ning püsib talvel soe," loetleb ta.

Vaatamata suurele perele sõidab Pakosta väikese valge A-klassi Mercedesega, millel on taustalugugi.Selgus, et auto, kuhu kogu pere ära mahtus, oli tülikas ja liigagi suur.

"Saksa auto lihtsalt seetõttu, et mulle ei meeldi käia autoparanduses ja ma ei huvitu kelladest ega viledest. Eriti meeldis mulle auto tutvustuse esimene lause "This is not a family car" ("See ei ole pereauto" –toim), aga oleme selle pisikese autoga mõnusasti ka perereise teinud. Tõsi, vaid kolm last korraga," selgitab Pakosta.

"Lapsed ei määra tegelikult auto puhul eriti midagi peale tumedamat värvi sisustuse. Meil oli kunagi hästi tore naabripere nelja lapsega, kes sõitis kaheukselise pisiautoga ja pidi igal pool põhjendama, et nad ostsid just nimme kõige väiksema auto, et lastel ei tekiks muljet, nagu peaks vanemad neid sõidutama. Väga eluterve suhtumine!"

Pakosta, muide, on esimene küsitletutest, kes isegi ei kahtle, et ei pelgaks ära, kui keegi talle kingiks sama auto, aga tuliuue ja (tuli-)roosa. "Mis vahet sellel värvil ikka on. Liiklusturvalisuse seisukohalt olen vältinud asfaldivärvi halle autosid, kuna need on teistele autojuhtidele tõesti halvemini nähtavad. Valge auto oli lihtsalt kõige odavam osta. Roosad jalgrattad on eriti lahedad!"