Ja kuigi Adamsoni puhul ütlevad paljud, et ta on selles ametis olnud väärt iga eurot, mis riik tema peale on kulutanud, näitab tema töölekutsumine ometi ka seda, et riik on värbamisel tõsise dilemma ees – kas maksta oma väärtusest teadlikele tippjuhtidele rohkem kui riigi esimesele mehele või valida konkurssidel neid, kes on nõus kesisema palga eest vastu võtma ka väärtuslikke suuniseid poliitikutelt ja ahjualustelt.
Samal teemal
Sama süsteemi järgi – palgates riigiameti etteotsa erasektori kogemusega tipptegijat – on varem päästetud ka maksuametit. Kui meil oleks miljon dollarit, julgeksime ilmselt küsida, kas ja miks ei sobi sellist tõsist kriisi ohjama mõni elukutseline riigiametnik. Lihtsaim vastus: riik (pikka aega riigi leiba söönud ametnik) on halb peremees ning vaid eraettevõtluses karastunud juht oskab ringi vaadata nii, nagu tõeline peremees vaatama peaks.
Ometi oleme jõudnud seisu, kus tipptegijad ei taha enam riigiameteisse kandideerida: poliitikute meele järele olla on raske, juht pole oma otsustes tihtipeale vaba ning seetõttu ei saa ka organisatsioon olla efektiivne. Riiklik esipalk ei kompenseeri ka läbipaistmatut ja teinekord kandideerijaile peedistamisena tunduvat värbamisprotseduuri, kus võitja ei pruugigi selguda. Sest minister võib konkursi tulemusele vilistada ja nimetada ametisse ikka oma soosiku, nagu tegi Kristen Michal veeteede ametis.
Kui aga silmitseda riigi ametnike palga(ede)tabelit, siis ei saa kuidagi öelda, et riik poleks maksmisel helde. Tervelt 329 ametnikku teenib põhipalgana rohkem kui riigikogu lihtliige. Lisatasud ja ametihüved pealekauba.
8 kommentaari