Saša (50): «Meid on represseeritud rohkem kui sada aastat, aga me oleme elus.» Foto: Teet Malsroos
Juhan Haravee 26. mai 2015 07:00
Paljud Tallinna lähedal asuva nn pilpaküla elanikud on oma suviste rõõmude allikaks olevad krundid raske südamega maha jätnud. Need, kes veel loobunud pole, vahetavad hurtsikuid ja kasvatavad head ja paremat edasi.

Lennujaama lähistel laiuvale ja pilpakülana tuntud aianduskruntide alale on kadu kuulutatud juba aastaid. Viimati hoiatati, et aeg on lahkuda kunagisi Dvigateli, Volta jt suurtehaste töölistest maaviljelejaid viisakas, kuid tungivas toonis neli aastat tagasi. Sõnum oli resoluutne: seoses lennuraja pikendamisega peavad aiamajad ja neid ümbritsevad peaasjalikult suvised majapidamised olema maamunalt kadunud. Või muidu…

Neli aastat hiljem ongi paljud ärahirmutatud datšnikud sellest kandist ammuilma lahkunud. Neist maha jäänud trööstitutes suvilakarpides puhub sisse ja välja tuul ning masendavat vaatepilti aitab taluda vaid keskpäevane ööbikulaul – aadressita etteheide inimlikule lollusele.

Palve: bussipeatus endisesse paika!

Pilpaküla on niisiis oluliselt kokku tõmmanud. Kõik see, mis on veel alles, mattub kevadisse rohelusse, sest küla asukad, kes siin aastakümnete eest oma labida või kõpla maasse lõid, ei ole võimude survele nii kergesti alla vandunud. Lennujaamale jalgu jäävatest hurtsikutest on ettevõtlikumad suvitajad liikunud edasi. Sinna, kuhu teraslindude vajadused ei küündi ja kus on tühjaks jäänud mõni enam-vähem taastamiskõlblik suvilakarp, mille ümber on ka piisavalt haritavat maad.

"Mina liikusin uuele krundile aastapäevad tagasi, kui selgus, et vana suvila tuleb maha jätta," kinnitab reibas pensionär Nail (87), keda eilne imekaunis kevadilm linnast välja kiskus. "Sel aastal tulin siia alles esimest korda, aga eks aiatöö ongi rohkem laste hooleks jäänud. Mina naudin rohkem loodust ja ilma."

Endine bussipargi dispetšer Maria (80) ütleb, et vaatamata oma kehvale tervisele, ei saa ta armastatud aiatööst kuidagi loobuda. "Tulime siia kümmekond aastat tagasi ja kevaditi annab siinne maaharimine hästi palju energiat," räägib lahke pensionär. "Aastatega läheb maaharimine ikka raskemaks ja raskemaks, aga ilma ei oska ka kuidagi olla. Kasvatame siin kõike – kartulitest kuni tomatite ja lilledeni välja. Maasikatega aga lihtsalt ei suuda enam tegelda, need kasvavad nagu püsitaimed. Olen mitu operatsiooni üle elanud ja igaks tööks pole enam rammu. Pärast seda, kui päev otsa on rabatud, jätkub vaevalt jõudu bussi peale minekuks."

Maria on kindel, et napivõitu pensionile (360 eurot) on pilpaküla peenardel kasvatatu tõhusaks täienduseks. "Ma ei tea, kaua ma veel elan või kas meidki siit varsti minema ei aeta, aga ühte ma tahaksin teilt paluda," naeratab Maria alandlikult. "Ka te saaksite seal kuskil öelda, et nad meie bussipeatuse jälle vana koha peale tagasi tooksid. Need mõnisada meetrit, mis praegu rohkem tuleb käia, tunduvad õhtuti kilomeetritena. Äkki tuleb keegi meie soovile vastu!"

Metssigu on palju ja põdergi pole harv külaline

Endisest ehitajast invaliidsuspensionär Aleksander (50) püüab mõne minutiga ära rääkida kogu oma perekonnaloo: kuidas lähedastel tuli käia läbi stalinlikud repressioonid, kuidas tema vanaisa sõja ajal trahviroodus surmasuhu aeti jne.

Tallinnas elav Saša armastab pilpaküla üle kõige, eriti suvel. "Olen loomadest väga palju lugenud ja tean nende kommetest nii mõndagi," räägib ta õhinaga. "Metssigu on siin hirmus palju ja põdragagi olen kokku juhtunud. See elukas võib mehe oma jalalöögiga vabalt teise ilma saata."

Oma viimast suvekodu on Saša pilpakülas pidanud kümmekond aastat, kuid see pole väidetavalt temalegi esimene katusealune siin kandis. Kohalikele on asum aastatega armsamast armsamaks saanud ja kui millestki ollaksegi nõus loobuma, siis senisest hurtsikust ja maalapist enam-vähem sarnase kasuks.

Laske veel aastake olla, kuni suren

Võõraste nöökamine jätab pilpaküla rahva üldjuhul külmaks. "Meil pole aga sugugi ükskõik, et kokkuhoidlik linnarahvas on võtnud kombeks hakata oma prügi meie teede äärde valama," tõreleb ehitusmees Saša. "Kihutatakse autodega kohale, rämps kraavi ja läinud nad ongi. Süüdlaseks tehakse aga meid."

Pilpaküla lähedaste teede kraavid meenutavad tõepoolest kõige ehtsamat prügimäge.

Hommikul Tallinnast oma krundile sõitnud pensionär Mihhail (65) ütleb, et oma suvilakrundi tulevikust rääkimiseks erilist lusti ei ole.

"Millest siin ikka rääkida," tusatseb ühele krundile kindlaks jäänud Mihhail. "Peaaegu kolmkümmend aastat olen siin aiatööga tegelnud, kuid nüüd ei tea, kaua lastakse veel olla. Hea oleks, kui saaks veel aasta või paar, rohkemat ei loodagi."

Mihhail vaatab oskuslikult tagasilõigatud õunapuid, millel peaks olema aastaid sama palju kui pisikesel kenasti hooldatud aial – nii kolmekümne ringis.

"Kellele seda vaeva küll vaja oli," lausub Mihhail. "Neid puukesi ma endaga kaasa ei võta. Igasugused pätid ja kaabakad on meie küla maine alla kiskunud ja kannatama peame ikka meie. Kas juba jälle on hakatud rääkima, et peaksime siin kiiresti kaduma?"

Kõigil pilpaküla suvitajatel ja aiapidajatel on juba aastaid huulil üks ja seesama küsimus: kas nüüd varsti tullakse siis lõpuks meid siit ära ajama?

Aastatega läbipääsmatuks muutunud kaasikus laulab ööbik lakkamatult oma kurbiroonilist laulu. Mööda pilpaküla teed vudib vastu väikest kasvu pruun koer, helkur kaelas. Hambus on penil midagi arusaamatut. Ei, õnneks ei ole see inimsõrm.

Samal teemal

Kommentaarid  (8)

jätke nad rahule 26. mai 2015 18:36
kah mul asi, keda kottida.
Inimesed harivad maad ja teevad põldu oma hurtsikutes, aga ikka vaja turja karata.
Alar1 26. mai 2015 10:29
Need tulevased neegerpagulased võiks ka sinna pilpakülla paigutada. Seal on nendesugused juba ees ootamas.
Sa alarpervõi 26. mai 2015 18:07
Oled ikka sündinud loll!
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS