Seetõttu oleks halb lahendus, kui sisekriitikute osaks jääbki rahva pahameele hajutamiseks endiselt erakonnas toimuva kritiseerimine ning kusagil mujal pannakse paika tegelik poliitika, mida peaminister siis ellu viib.
Samal teemal
Rõivas võib erakonna juhina küll öelda, et hoolimata reitingutest on nad valimistel alati valijate toetuse saanud, kuid tänapäeval ei jõua kaugele suhtumisega, et mul on mandaat ja nüüd ma võin teha, mida tahan, nagu äsja viitas ka sotsioloog Juhan Kivirähk.
Tõsi, kriitikast on tehtud järeldusi ja partei peasekretär pakkus vastuseks Kaja Kallase soovitusele koguda kõigilt erakonnas liikmemaksu hoopis liikmemaksu kaotamist. Sellega justkui kinnitatakse, et parteide riiklik finantseerimine on piisavalt rammus. Partei üritustel viibimiseks liikmepileti nõudmisest loobumine sarnaneb oma olemuselt jääkeldriprotsessiga, kus ühiskondlikest pingetest vabaneti jututubades auru väljalaskmisega, et seejärel vana moodi edasi minna.
Rõivase kõnet läbis jutt Eestist kui uuest põhjamaast. Kas aga me saame uueks selleks juhul, kui sellest kogu aeg rääkida ning jagades ümber maksu- ja trahviraha? Kui visioon uuest põhjamaast on nii särav, siis miks meie majandus sellest ei vaimustu ega hakka ennaktempos arenema? Parim moodus mingi idee lörtsimiseks on sellest pidevalt rääkida, ilma et midagi muutuks, olgu see kujund viie rikkama hulka jõudmisest või uus põhjamaa.
Sisuturundus
12 KOMMENTAARI