Kommentaar

Janek Mäggi | Hea, et riik annetajaid hukka ei mõista (2)

Janek Mäggi, filantroop, 24. mai 2015 19:33
Janek MäggiFoto: Teet Malsroos
Kui sa ei suuda toita sadat inimest, siis toida kas või ühtki – selle mõtte laenasin paavst Johannes Paulus II 2003. aastal pühakuks kuulutatud, albaania päritolu rooma-katoliku nunnalt ema Teresalt (1910–1997), kes rajas Indiasse heategevusorganisatsiooni Tegeva Armastuse Saadikute ordu ning sai 1979. aastal selle eest Nobeli rahupreemia.

Ema Teresa oli pigem filantroop kui heategija. Filantroopia (inimesearmastus) on raha, töö või aja teadlik annetamine ühiskonna hüvanguks, mõne ühiskondliku protsessi muutmiseks, suunamiseks või hoogustamiseks.

Mulle meeldib filantroopia tegelda, sest see aitab mul püsida hingeliselt tasakaalus, see on Jumalale meelepärane tegu – patu vastand – ning Jumalat olen kartnud (loe: armastanud) kogu oma teadliku elu. Mind ei käivita muud kui usk, et ma olen selleks kutsutud.

Tallinna Lastehaigla Toetusfond ja Vähiravifond Kingitud Elu on toonud minu ellu mitte valu, mille leevendamisega me tegeleme, vaid rõõmu, et me saame ravida ühiskonda. Ja alles siis haigeid.

Me tahame kahe filantroopiafondiga muuta ühiskonda (sealhulgas valitsust) kaastundlikumaks, hoolivamaks ja armastavamaks iga üksiku lambukese suhetes. Kari on tähtis, kuid mitte tähtsam kui iga selle lammas. 

Kah südamega, ent tihti peata? 

Ma olen religioosne inimene ning annetamine ja annetuste kogumise organiseerimine aitab mul olla mina ise. Ma ei halvustada kedagi, kes on usukauge ega tegele heategevusega, kuid kuskil sügaval südames ma loodan, et minu vaimse eeskuju selle vallas, ema Teresa meelsus, täidab ka mõnda tegu, mida mina teen. Tegeva armastuse saadikuna, mitte tühja ja omakasupüüdlikuna. Ja nii imelik, kui see ka pole, ma tunnen, et saangi muuta ennast ja maailma paremaks. Koos minuga tunnevad seda väga paljud inimesed.

Eesti valitsus otsustas vähendada maksutagastuste mahaarvamist praeguselt 1920 eurolt 1200 eurole. Katteallikas hakkab nirisema. Edaspidi saame annetustelt ja kõigelt muult selleks sobivalt vähem raha tagasi küsida. Senise kuni 160 euro asemel kuni 100 eurot kuus.

Kui selle kohta Facebooki iroonilise kommentaari kirjutasin (kes tahab, võib seda minu seinalt vaadata), puhkes elav arutelu, mille võtmearvajaks osutus Jürgen Ligi. Ta kirjutas: "Vähifond on ülim õilsus, aga õilsus riiklikult on kaalutlus, milline kulu on õilsaim üldiselt, kas üks pikendatud haigus (vabandust) kaalub üles mitu või mitusada pikendatud elu või haigust või terveks ravitut. Tervishoiuökonoomika on õudus ja õilsus ühes, sest iga inimese peale võiks kulutada tuhandete hädavajadused. Eraannetus saab ja ehk peabki kaalutlema teisiti, kah südamega, ent tihti peata."

Selliseid inimesi, kelle maksutagastuse mahaarvamise summa jääb 1200–1920 vahele, on Eestis Jürgen Ligi sõnul vaid 100. See on mõttetu teema, sest nt mina annetan peaaegu kogu annetuste summa anonüümselt otse korjanduskarpi (või teen tasuta tööd, enamasti innuga) – sest mul ei jagu annetustelt tulumaksu tagasiküsimiseks limiiti. Kui olin kõik Facebooki arvamused läbi lugenud, mõistsin – kaotagem siis ära ka see 1200 eurot nii koolitusrahadelt kui ka eluasemeintressidelt. Aga head tehkem edasi. Peaga.

Olgu siis nii, et Eesti vabariik toetab filantroopiat vaimselt, mitte füüsiliselt – kiidab neid tuhandeid inimesi, kes on oma riigile toeks olnud. Tahtnud midagi muuta. Paremaks. Kuigi, ega ma tea, kas siingi riik midagi ülaaru üllast on teinud... 

Vasak käsi ei tea, mida parem teeb 

Aadu Luukase Sihtasutus on olnud võimsam tunnustaja. "Tihti peata" eraannetuselt/algatustelt tuleb “aitäh!” kergemini üle huulte. Samas: õige heategija on ikka see, kelle vasak käsi ei tea, mida parem teeb. Selles mõttes on valitsus alati järginud kristlikku põhimõtet: kes enda ees laseb head tehes pasunat puhuda, on oma kiituse juba kätte saanud.

Rahandusminister Sven Sester teatas valitsuse presskonverentsil: "Mis kindlasti on oluline – muudatusega, mida võib-olla varasemalt ei olnud sees ja mis valitsus kokku leppis, on viieprotsendise piirmäära kaotamine annetustelt."

See tähendab, et kui sa teenid väga vähe, saad rohkem tagasi küsida kui viis protsenti. See on mõistlik (ja kaval), sest annetajad võivad olla vaesed (kes ongi tublimad ja kiitust väärt), nagu järgnevast Markuse evangeeliumi 12. peatüki 41–43 peatükist selgub: "Ja istudes aardekirstu vastas, vaatas Jeesus, kuidas rahvahulk paneb raha aardekirstu. Ja paljud rikkad panid palju. Ja üks vaene lesknaine tuli ja pani kaks leptonit, see on ühe veeringu. Ja kutsudes oma jüngrid enese juurde, ütles Jeesus neile: "Tõesti, ma ütlen teile, see vaene lesknaine pani rohkem kui kõik, kes panevad aardekirstu, sest nemad panid oma küllusest, tema pani aga kehvusest kõik, mis tal oli, kogu oma elatise.""

Mul on tihti tunne, et igatsen ühiskonnaelu asemel kloostrielu. Kui olen Pirita kloostris külastanud isa Vello Salo, olen teda kadestanud. Tal on puhas ja omakasupüüdmatu vaim. Ta ütleb, et kui Jumal lubab. Ja tema Jumal lubabki! Tema Jumal kuuleb iga üksikut abivajajat ka siis, kui riik vaatab, mis on õilsaim üldiselt. Sest vahel on nii, et riik jätab toitmata sada, kuid mina saan aidata seda ühtki. Hea, kui riik mind selle eest hukka ei mõista.

Samal teemal

07.06.2015
Õllesummeri külastajad annetasid vähiravifondi "Kingitud elu" ligi 4400 eurot